Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2446345t1hb58e.jpg)
Tiia Andressonile meeldivad päikesekollased varsakabjad, mis on kevade saabumise märk. Nende vaatlemiseks peab ta minema tuttavale kraavikaldale või metsa.
Praegu on just see aeg, mil varsakabi õitseb. Terve metsaalune on õisi täis — teaks vaid kõigi nimesid. Tiia Andresson on osaühingu Floreas aednik ning peab linna ja Floreasi kokkuleppe järgi Viljandi haljasalade ja parkide ilu eest hoolt kandma. Kraavipervedele kondama minna võib ta oma ajast.
Tiia Andressonile meeldivad freesiad, mida nagu varsakapjugi ei leia linna peenrailt. Neid tuuakse meie poodidesse kaugemalt, temale aga siis, kui tal on sünnipäev või mõni teine tähtis sündmus.
Amplid ootavad soojemat ilma
Veel eile õitsesid 178 pelargooniumiamplit ja paarkümmend riputist lisaks Musta teel Floreasi kasvumaja lae all ning aednik andis neile voolikust juua. Kõik paiknevad kookoskiust korvides ja on täis tulipunaseid õisi.
«Nad tahavad väga-väga välja, Viljandi tänavatele, kuid mis teha, kui ööd on veel jahedad,» ütleb Tiia Andresson kasvumaja lae alt.
Tema sõnul on pelargooniumid olnud Viljandi kesklinnas postide otsas vist viis aastat ja lilleilu korraldajad on rahva käest selle eest kõvasti kiita saanud. Mõni on siiski näidanud oma karvast kätt ja halba suhtumist lilledesse, kuid aedniku arvates ei saa elu nende järgi seada. Tuulelgi on vahel oma vigurid. Seepärast panid lillekasvatajad paarkümmend amplit oma aega ootama.
Aednikule meeldib, et ka linlased on tavaliste peenralillede kõrval hakanud ampleid üles riputama. Tema arvates ei pea see olema just pelargoonium, mis posti otsast või ukse kohalt alla vaatab.
«Sinine tiiviklill on selleks päris hea — mida rohkem sügise poole, seda uhkemaks ta läheb. Eriti hea pildi saab siis, kui tiiviklill rusega kokku panna. Seegi kollaste õitega lill õitseb sügiseni,» räägib aednik. Aga niisama kaugele säravad virkliisud ehk impatiensid ja petuuniad.
Jutu käigus saan ühtlasi teada, miks minu virkliisu ootamatult hinge heitis. «Ta sai päikesepiste,» paneb lilletundja diagnoosi. Liisu ei talu otsest päikest, kuid mina olin ta parimat soovides aknalauale asetanud.
«Väga hea amplitaim on pakopa,» soovitab aednik. Sellel on väiksed valged õied. Pakopale sobib varjurohkem koht ja, mis peaasi, see ei pelga tuult.
«Lamav käokuld on super,» jätkab Tiia Andresson ilusate lillede loetelu. See on hõbehall pehmete lehtedega taim, millel on vähemärgatavad kollased õied. Lamav käokuld toob teiste lillede erksad värvid esile, olles ise seejuures vähenõudlik. Ka see taim ei karda tuult.
Linn on lilli täis
Nii võib öelda küll, kui mõelda sellele pildile, mis viis aastat tagasi avanes.
Praegu õitsevad Ühispanga juures tulbid. Sibulad said seal mulda eelmisel sügisel. Raekojatagune ala on tulpidest punane, sekka kasvab ka mõni säravkollane.
Raekoja ees asuv kirju tulbipeenar sai äsja rüüstet tunda. Kultuuriakadeemia juurest on ära viidud võõrasemad koos mullaga. Seal olid need pandud ümmarguse, ürgset rütmi kujutava koortest palli südamesse.
Lilled paiknevad Säde poe ees ja Jaani kiriku juures. Ja küllap on märgatud sedagi, kui kenad on Lossi tänava äärse pargi murus lilled, mida rahvas marienblumideks kutsub.
Tiia Andresson kiidab, et rohked õied jõudsid linna tänu haljastusspetsialist Ursula Mikkorile, kes selleks raha leidis. «Meie Aive Kabraliga muudkui istutasime,» lisab ta.
«Kui kõik inimesed hooliksid lilledest ja neid võimalust mööda kasvataksid, siis oleks linn ilus,» ütleb aednik. «Linn üksi ei suuda kogu piirkonda lilledega katta.»
Tiia Andressonile meeldib, et linlased ongi hakanud lilleilule rohkem aega ja raha kulutama. Näiteks tõi ta rododendronid, mis veel paarkümmend aastat tagasi olid uudis, aga mida praegu näeb mitmes aias.
See lõunamaine ilupõõsas on üsna hästi kodunenud tänu puukoolidele, kus sellega tegeldakse. Rododendron nõuab poolvarjulist tuuletut kohta ja haput mulda, mida leiab soost. Kui sellesse lisada tammelehti ja okaspuuprahti, kaasa arvatud käbisid, siis peaks saama sobiva mulla. Müügil on ka rododendroniväetis.
Teise lõunamail igapäevase taime bugenvillea ilu näeb meil ainult talveaias.
«Kas olete märganud, et Ugala tiigi ääres koolipoolsel küljel kasvab roosa toomingas?» küsib aednik. Paljud on temalt küsinud, mis see on. Pakutakse igasuguseid nimesid, kuid mitte toomingat. See põõsas olevat tema ja linna endise haljastusspetsialisti Ursula Mikkori kauaaegse koostöö vili, nagu on ka turuplatsiäärsed punased õunapuud ja lilled muru sees.
Aianduskool
Tiia Andresson õppis aastail 1979—1982 oma sõnul Eesti parimas aianduskoolis Räpina Aiandustehnikumis. Sama kooli on lõpetanud tema tütar Aule, kes töötab Tallinna firmas Shishi floristina, ja abikaasa Aleksander.