Plaan: Tallinn venelaste abil miljonilinnaks!

Nii nägi välja kartulivõtt kolhoosis 1950. aastatel. Šefina lõi usinalt kaasa ka akadeemik Oskar Sepre. Foto: arhiiv

Räägin oma kohtumisest kolme riigikukutajaga, kellest kaks — Arnold Veimer ja Oskar Sepre — olid pärit Viljandimaalt.

1970. aastail valiti mind Teaduste Akadeemia majanduse instituudi ametiühingukomiteesse, kus mind pandi kultuurikomisjoni juhatama. Tollal kuulus igal aastal kultuuriürituste hulka kohtumine vanade revolutsionääride või sõjaveteranidega. Ka mina sain direktsioonilt sellekohase suunise.

Kutsusin instituudirahvaga kohtuma uue aja akadeemikud Joosep Saadi ja Arnold Veimeri. Neist esimest aitasid mul nõusse saada kaks tema tütart Luule ja Mari ning poeg Maksim, kes kõik meil töötasid. Joosep Saat tõi endaga kaasa ka Arnold Veimeri.

Vanglas hea õppida

Kutsutud alustasid kohtumist vanglamälestuste jagamisega. Saat jutustas, et kulutas seal kogu aja õpingutele ja ütles, et pole oma elus kunagi nii palju raamatuid lugenud kui vanglas. Veimer hakkas kurtma, kui raske seal oli, kuid kaasvõitleja katkestas ta jutu ja ütles: «Mis sa nüüd räägid, et raske. Sa kaalusid ju vanglas samuti sada kolmkümmend kilogrammi nagu praegu!»

Akadeemia president tusanes ja jäi äärmiselt napisõnaliseks. See-eest näitas jätkuvalt oma vaoshoitud muhedat Muhu huumorit Saat, kes jutustas meile, kuidas nad pidid Arnold Veimeriga Eestimaa Kommunistliku Partei I kongressi äärepealt nurja ajama.

Noormehed alustasid teed Võisilma tallu ühel varasügisesel ennelõunal. Paistis soe päike. Nad sõid rabas kõhu pohli täis ja kuna kongressi alguseni oli veel mitu tundi aega, heitsid põõsa alla villu magama.

Kui mehed ärkasid, nägid nad ehmatusega, et päike hakkab loojuma. Kongress pidi juba alanud olema. Jooksujalu kiirustati Võisilmale. Seal aga arvati, et noormehed sattusid politsei kätte ning Anvelt oli kõik delegaadid metsa peitu viinud. Hilinejad püüdsid küll valjude hüüetega juhtunut selgitada, kuid Anvelt ei uskunud neid, arvates, et nad tulid kohale koos politseinikega. Süüdlased karjusid hääle kähedaks: «Ärge kartke, me oleme vaid kahekesi! Usaldage meid ometi!»

Kulus vähemalt paar tundi, enne kui delegaadid lõpuks peidust välja tulid ja kongress võis alata.

Sellest värvikast loost ei teadnud isegi Joosep Saadi tütred enne kohtumist midagi.

Ei võtnud vanu revolutsionääre kuulda

Joosep Saadiga kohtusin veel korra Teaduste Akadeemia raamatukogu kohvikus veidi enne tema surma. Ta istus minu lauda ja hakkas kohe kurtma, et tema olevat just kuulnud, et Kaljo Kiisk tegevat vajalikku filmi eesti revolutsionääridest, kuid pingutavat üle. Tema uues filmis (1978. aastal valminud «Surma hinda küsi surnutelt») peksvat ülekuulajad jõhkralt arreteerituid.

Joosep Saadi sõnul ei praktiseeritud sellist moodust Eesti politseis üldse. Ta lubas kinomehele helistada ja küsida, kas kuulujutt filmis näidatavate peksmiste kohta vastab tõele. Ütles, et soovitab konsulteerida mõne siinse vana revolutsionääriga, sest ka kunstis peab jääma ajaloolise tõe juurde.

Ilmselt ei pidanud Kaljo Kiisk vanade ausameelsete meeste nõuandeid tähelepanu väärivaks, sest samasugust kriitikat teeb filmi kohta teine riigikukutaja Richard Majak «Sirbis ja Vasaras» ilmunud retsensioonis. Ka tema peab filmis demonstreeritud arreteeritute peksmist eksimiseks ajaloolise tõe vastu ja mõistab selle hukka. Järelikult oli Joosep Saadi kohvikus räägitud jutt õige ja tema kartus põhjendatud.

Eespool toodu valguses ei maksa imestada, et «Surma hinda küsi surnutelt» pälvis Moskva kinojuhtide kõrge hinnangu. Seda pärjati isegi üleliidulise filmifestivali peaauhinnaga.

Joosep Saadist veel niipalju, et ta oli otsekohene ja aus inimene. Kogenud ajakirjanikuna oskas ta kohtumised väga huvitavaks ja meeldejäävaks muuta. Ta oli ka mitme kompartei ajalugu käsitleva raamatu autor ja needki olid kirjutatud osava sulega.

Tallinna 700 000 venelast

Akadeemik Arnold Veimerist täpsustuseks, et tema suurim teaduslik saavutus oli ettepanek viia Tallinna elanike arv ühe miljonini. Eriti meeldis see muidugi Moskva võimuritele, sest puuduvad 700 000 inimest tulnuks sisse tuua idast. Õnneks akadeemiku unistus ei täitunud, muidu me praegu Maarjamaal eesti keelt enam ei kuuleks.

Kolmanda vana revolutsionääri Oskar Seprega töötasin aastaid koos Majanduse Instituudis, kus ta juhatas kõige väiksemat, spetsiaalselt talle loodud transpordiökonoomika sektorit, kus oli vaid kolm alluvat. Käbin lükkas ka tema võimu juurest ära, andes talle lohutuseks akadeemiku aunimetuse.

Oskar Sepre oli ümmargune ja rõõmus vanahärra, kuigi teda tuli siis seltsimeheks tituleerida. Talle ei meeldinud, et teda vanaks revolutsionääriks nimetati, sest tema ei tundnud ennast üldse vanana. Ta lõi kõikjal otse noorusliku innuga kaasa, pidudel tantsis alati terve õhtu. Sõitis meiega isegi kolhoosi kartuleid võtma, kus ma korra temaga paaris kartulikaste vankrile tõstsin. Järsku jäid talle ohjad jalgu ning hobune vedas akadeemikuga paraja jupi vagusid maatasa. Muidugi ei vähendanud see väike äpardus vanahärra head tuju. Ta tõusis, kloppis ennast mullast puhtaks ja jätkas tööd.

Agitaator ei leidnud mõistmist

Kui 1960. aastate keskpaiku Eestis jahu müügilt ära võeti, soovis Sepre aktiivse inimesena samuti selgitustöös osaleda. Ta saadeti ühte ehitusorganisatsiooni, kus ta rääkis, et jahu pole vajagi. Kamarasült ja räimesoust on ka väga maitsvad. Teades Sepre siirust, olen kindel, et talle need toidud tõesti maitsesid. Ehitajad aga vihastasid. «Kas sjina ooled jennast rjaimesoustiga njii paksuks numanud?» Sepre kaalus tollal umbes 140 kilo.

Surm võitlusväljal

Mulle rääkis riigikukutaja ükskord nelja silma all eravestluses, kuidas ta sai 1940. aasta suvel oma noorelt naiselt kurjalt riielda, et ei osanud koos korteriga ka voodipesu, laudlinu ja aknaeesriideid välja nõuda nagu Lauristinid. Sepre kurtis, et naisele polnud küllalt, kui nad juba juulis kolisid kahekesi ühe represseeritud advokaadi 120-ruutmeetrisesse nahkmööbliga luksuskorterisse Tõnismäel.

Vana revolutsionäär Oskar Sepre suri oma sektori eest võideldes. Nimelt otsustas direktsioon transpordiökonoomika sektsiooni likvideerida ja noore hingega vanuri pensionile saata.

Too läks instituudi üldkoosolekul kõnepulti ja hakkas erutatult rääkima, kui vajalik ning tähtis tema sektor on. Järsku vakatas ta poolelt sõnalt ning kaotas kõnevõime. Välja kutsutud kiirabi toimetas ta haiglasse. Õhtul helistas mulle koju sektorijuhataja Kaljo Kask ja ütles, et Oskar Sepre suri paari tunni eest neljandas (parteilaste) haiglas veresoone lõhkemise tagajärjel.

Mul oli temast tõepoolest kahju, sest ta oli siiras ja heasoovlik töökaaslane, kes ennast kunagi tähtsaks ei pidanud. Mulle on ta meelde jäänud veidi naiivse, isegi meeldivalt lapsemeelse inimesena.