Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EESTI RAHVA ürgset vabadusjanu ei suutnud kustutada sõjajõuga kehtestatud ning pool sajandit kestnud poliitiline ja majanduslik okupatsioon, sest meie rahva vaba vaim ei lasknud end võõral võimul okupeerida. Meil olid ju omariikluse kogemus ning alal hoitud usk ja lootus oma riigi taastamiseks.
Esimesel reaalsel võimalusel tõusis rahvas võitlusse võõrandamatu õiguse eest oma saatust ise määrata. Selle võitluse tulemusena kujunesid välja loomulikud liidrid ja usaldusväärsed võtmeisikud, kellest olenes, kui tulemuslik on võitlus ja kuhu see välja viib. Nende risk oli suur ja vastutus maksimaalne. Rahvas mäletab neid ja seda, mis juhtus.
OMA ISESEISVUSE ja suveräänsuse taastanud Eesti Vabariigi põhiseadusesse sai kirja pandud demokraatia ja inimõiguste üllatele põhimõtetele toetuvad kaunid sõnad, et meie riigi kõrgeima võimu kandja on rahvas. Aga need olid siiski vaid sõnad, mille kaal ei olene üksnes ega eelkõige sellest, kui kaunilt need kõlavad.
Juba põhiseaduse assamblees tundsid liiga paljud poliitiliste jõudude esindajad musta muret selle pärast, et kõrgeima võimu tegelik tagamine rahvale põhiseaduse ja seaduste alusel ei pruugi täiel määral kooskõlas olla nende parteiliste huvidega. Tarkade inimestena mõistsid nad hästi, et kui rahvale anda seadusandliku algatuse õigus, kärbib see nende parteilisi võimalusi.
NAD MÕISTSID ka seda, et kui anda rahvale võimalus president valida, siis valitakse selleks Arnold Rüütel. Tema risk liidrina oli omariikluse taastamise aegse vabadusvõitluse perioodil suurim, tema vastutuse määr võtmeisikuna oli kõrgeim ja suurele osale rahvast sobis ta presidendiks igas mõttes, kuid enamikule parteidest peaaegu mitte mingis mõttes.
Rüütli vastaste arvulise ülekaalu abil nii põhiseaduse koostamisel assamblees kui presidendi valimise seaduse vastuvõtmisel parlamendis kombineeriti kahekäiguline võimalus rahva arvamuse ignoreerimiseks presidendi valimisel. Esimese käiguna anti rahvale küll võimalus presidendi otsevalimist proovida, kuid häälte hajumiseks esitati parajalt palju kandidaate.
TEISE KÄIGUNA ei valinud presidenti enam rahvas, vaid seda tegid rahvaasemikud, kelle õigused tuginesid sellele alusele, et rahvas oli nad valinud. Rahvaasemikud ei lähtunud rahva kasust, mis vastuvaidlematult selgus esimeses voorus, vaid pidasid silmas omakasu, mis salajase hääletamisega andis võimaluse rahva arvamuse tähtsusetuks pidamise.
Seletati pikalt ja laialt, et Eesti Vabariik on parlamentaarne ja mitte presidentaalne riik, mistõttu presidendil ongi vähe võimu, tal on vaid esindusfunktsioonid ja mõningane tasakaalustav roll. Aga kui presidendi valib kõrgeima võimu kandja, siis tekitavat see riigis ainult segadust ja lisapingeid.
PÄRAST kahekäigulist matši pidasid mõned poliitikud Arnold Rüütlit löödud kaardiks ja poliitikast lõplikult välja tõrjutuks. Pealegi, olles presidendikandidaat, ei saanud ta osaleda 1992. aastal Riigikogu valimistel. Ent järgmistel Riigikogu valimistel oli toetus Arnold Rüütlile mäekõrguselt teistest üle. Tema valimine Eesti Vabariigi presidendiks 2001. aastal aga mõjus külma dušina neile, kes ekslikult arvasid, et nad on valimiskogus sellega seoses olevaid protseduure oma kasuks väga hästi välja mänginud.
Vahepeal tegid poliitikud jällegi palju sõnu, et kui rahvas kõrgeima võimu kandjana tahab ise presidenti valida, siis peab ta ka seda saama ja mitte rahvaasemikelt endale seda õigust küsima. Igaks juhuks jätsid nad selle vaid jutuks. Arvamused ja uurimisedki näitasid, et siis valiks rahvas presidendiks Arnold Rüütli ja kui tema ei kandideeri, siis valitakse Edgar Savisaar, kui ta kandideerib.
PRAEGU ON esimene ja väga oluline küsimus selles, kas Rüütel kandideerib. Poliitilistel vastastel on himu seda võimalikult kiiresti teada saada, sest neil on tema ülevalamiseks varutud hulk solki ja kõntsa, mis tõenäoliselt on nende käes käärima hakanud. Mingi osa sellest ongi juba eriti räpasel viisil käiku lastud.
Muidugi tahaksid ka võimalikud presidendikandidaadid teada, kas Rüütel kandideerib või mitte. Suure ja lugupeetud vastaspoolega oleks auväärne konkureerida. Isegi kaotus oleks sellisel juhul õilsam kui võit väikese ja nõrga vastase üle.
Avalikkus oleks samuti valmis väitlust ja võitlust jälgima, ent kõik see raiskab tööaega ning suunab tähelepanu tõsisemate probleemide lahendamiselt poliitilisele ja võib-olla päris viljatule diskussioonile. Küllap tuleb selleks aega võtta, aga iga asi omal ajal. Pealegi ei saa Rüütel kandideerida presidendivalimiste parlamendivoorus enne, kui peale Rahvaliidu veel paras hulk rahvaasemikke tema kandidatuuri välja käib.