Sisejulgeolekul tühjad pihud

TULEB NÕUSTUDA praeguse siseministri Kalle Laaneti ja tema eelkäija Margus Leivoga, et riigi sisejulgeolek on krooniliselt alarahastatud. Samas ei ole veenev väide, et see asjaolu võiks kunagi rahvusvaheliselt tähelepanu pälvida.

Ma ei arva ka, et keegi hakkab Eestilt nõudma riigieelarvest lisaprotsenti sisejulgeoleku rahastamiseks, samamoodi nagu seda peab tegema NATO liikmeks olemise tõttu.

Eesti sisejulgeoleku probleemid on ainult meie enda mure ja selleks jäävad need ka edaspidi.

Ainus valdkond, mis võib rahvusvahelist nurinat tekitada, on piirivalve ja illegaalse immigratsiooniga seonduv. Päästeameti ja politsei tegevus jääb rahvusvahelistest ootustest kaugele.

Eesti on huvitatud rahvusvahelise julgeolekuvõrgu osaks olemisest. Selleks on vaja järgida rahvusvahelisi standardeid, ennast kuuldavaks teha ja oma võimetele vastav koht leida.

ON paratamatus, et kristliku maailmavaatega riikides segunevad omavahel järjest enam sisejulgeoleku-, kaitse- ja välispoliitika. On kujunenud nii, et sisulist sõda globaalse terrorismiga peetakse seni traditsiooniliselt siseriiklikuks otstarbeks peetud institutsioonidega, mitte armeega.

Ei ole saladus, et peateema rahvusvahelistel foorumitel on enamasti võitlus terrorismiga. Euroopale on täiesti uus olukord, kus iga riik tegeleb intensiivselt terrorismi ennetamisega omal maal ja otsib samal ajal koostööd väljastpoolt. Et oht on reaalne, ei kahtle praegu keegi. Pole vahet, kas mõnes riigis on see suurem või väiksem. Valmisolek halvimaks hoiab ära kõige hullema.

Maailmapoliitika kujuneb üha enam sisejulgeolekuasutuste koostöö võimekuse järgi. Sellest, milline on riigi osa globaalses terrorismivastases võrgustikus, sõltub tema autoriteet. Sellises keskkonnas on Eesti julgeoleku huvides rahvusvahelise koostöövõime tugevus. Väike riik ei saa ennast alahinnata ja peab püsima terrorismivastases «võidurelvastumises» tasemel.

VASTASEL KORRAL muutume paljudele meile olulistele partneritele ebarahuldava võimekusega vähetähtsaks riigiks. See omakorda tähendab eemalejäämist olulisest rahvusvahelisest ressursist ja informatsioonist. Sisejulgeoleku alarahastamine pärsib seega üldpoliitilist konkurentsivõimet. Midagi pole parata, riigijuhid peavad varem või hiljem tunnistama, et riigi sisejulgeoleku võimekus on oluline osa praeguses maailmapoliitikas.

Välis- ja sisejulgeoleku poliitika on nüüd lähedasemad kui kunagi varem. On Riigikogu enamuse otsustada järgmise riigieelarve kujundamisel, kas kiratsemine sisejulgeolekuasutuste finantseerimisel jätkub või ei.

TURVALINE elukeskkond ja teadmine hästi toimivast kriisiabist saavad tekkida ainult eelarve abil. Seni on kõik poliitikud Siseministeeriumi eelarvest rääkides kuidagi häbelikud. Kaasa arvatud siseminister ise. Seda tuleks teha avalikult ja ausalt.

Sisejulgeoleku korraldust riigis on ilma suure avaliku kärata viimaste aastate jooksul tänapäevasemaks ja ökonoomsemaks muudetud. Lisaraha ei ole selleks küsitud. Kogu vaba ressurss on parema tulemuse saavutamiseks planeeritud. Raha kokkuhoiu eesmärgil muudetakse haldussüsteemi väiksele riigile kohasemaks. Ükskord saavad sisemised ressursid otsa ja nüüd on see hetk käes.

Päästeamet, politsei ja piirivalve peavad saama lisaraha. Kui 2007. aastal sisejulgeolekule kulutatavaid summasid oluliselt ei suurendata, saabub Eesti turvalisust tagavate ametkondade arengus seisak ehk tagasiminek. Pole mõtet rääkida ministeeriumide konkurentsist, vaid selgelt inimeste ja nende vara kaitsmisest. Tuleb kõnelda meie peamisest põhiseaduslikust õigusest.

KUIGI KÕIGI praegu Riigikogus esindatud erakondade liikmete seas on autoriteetseid inimesi, kes probleemi adekvaatselt tajuvad, jääb nende toetusest ikkagi väheseks. Seega oleks õige aeg alustada avalikku debatti sisejulgeoleku rahastamise üle nüüdses, tõsiseid väljakutseid täis olevas maailmas.