Arvamuse avaldamisega president Arnold Rüütli kohta «Sakala» kirjakastis olen tahtmatult astunud presidendivalimistele eelneva poliitilise võimuvõitluse sipelgapessa. Olen juba siit-sealt saanud ka hammustada.
Sellest hoolimata avaldan oma mõtteid, mis mul tekkisid, kui lugesin 21. veebruaril «Sakalas» ilmunud Aavo Savitschi kirjutist, milles autor väitis, justkui oleks eesti rahvas otsustusvõimetu.
Ma leian, et ei ole see rahvas ühti nii otsustusvõimetu. Pigem on ta kannatuste all olles õppinud hindama elu tõelisi väärtusi. Eestlased tähtsustavad järelemõtlemisvõimet ja kaalutlevat käitumist. Need omadused on välja kujunenud eelkõige maal elavatel inimestel. Kahjuks on uute riigijuhtide «tarkus» määranud maaelu hävimisele.
Aavo Savitsch pidas oma artiklis poliitilist poriloopimist tavaliseks. Lisaks väitis ta, et võidab see, kes teisi rohkem jõuab määrida. Ilmselt just seetõttu heidab ta ka omalt poolt ühe porikamaka president Arnold Rüütli ja tema meeskonna pihta.
Savitsch ütleb, et sellised inimesed on elanud karistamatuse ja kõikvõimsuse uimas. Otse vastupidi! Rüütel on käitunud vägagi lihtsalt ja rahvalähedaselt. Just sellega on ta võitnud inimeste poolehoiu ja sümpaatia.
Rüütel aitas ka nõukogude ajal Eesti elu elamisväärsena hoida. See aeg kestis terve inimpõlve ja just okupatsiooni ajaks Eestisse jäänud inimeste abiga suudeti iseseisvus taastada. Rüütel oli küll kommunist, kuid ma olen veendunud, et hingelt on ta ennekõike eestlane ja on meie riigi vabaduse nimel väga palju ära teinud.
Nõukogude ajal kerkis meie seast esile suuri andeid, eriti kultuuri vallas. Paljud neist olid sunnitud astuma kommunistlikusse parteisse. Sellest hoolimata on nad meie kultuuri rikastanud. Kas ka nemad oleks tulnud suurpuhastuse korras kõrvaldada?
Suurpuhastusi on eestlaste hulgas teinud mitu riiki, kuid eelkõige ikkagi eestlased ise. Jumal tänatud, et meid on veel umbes miljon alles jäänud.