Kalju, sa kardad ju haiget saada, kui ei leia seda, mida oled oma õpilastele õpetanud

Teatripedagoogi ja lavastaja Kalju Komissarovi juubeliõhtul Ugalas oli palju ilusaid hetki. Näiteks see, kui Komissarov pärast kultuuriakadeemia näitlejahakatiste etüüde käsi laiutades tunnistas: «No näete ise! Ei saa ju muudmoodi kui neid armastada!» Või see, kui lavale kõndis paljas, vaid rannarättidega kaetud lavakunstikooli XV lennu esindus, viimasena Merle Palmiste, kes siis sügavalt oma õpetaja poole kummardades ütles: «Aitäh, et õpetasid meid ujuma!» XIII lennu lõpetanud tantsisid stseeni 19 aastat tagasi publiku lemmikuks kujunenud muusikalist «Oklahoma», igaühel käes tordikarp, närtsinud tulp ning šampanjapudel. Siis laulis Ugala näitleja Priit Võigemast nagu lõoke ette Kalju Komissarovi vastuseid 1988. aastal ajakirjas «Teater. Muusika. Kino» ilmunud intervjuust Reet Neimarile. Ning teenis publiku marulise aplausi. Lõpuks seisis 60-aastane Kalju Komissarov, presidendilt saadud ja Viljandi maavanema kätte antud Valgetähe III klassi orden lindiga ümber kaela, kõikide oma õnnelike õpilaste keskel, keda oli laval viis korda rohkem, kui pildile mahtus, käed ülalt sadava kullavihma poole õieli imekaunite laulusõnade «All We Need is Love» saatel. Armastus on kõik, mida vajame. Foto: Urmas Volmer

Armas õpetaja!

Sa pole mind täna õhtuks siia kutsunud, sest sa kutsusid ainult need, keda sa ise oma õpilasteks pead. Sa unustasid, et tegelikult sa ei või teadagi, kui palju on neid, kes sind oma õpetajaks peavad. Ühena neist tulingi ma siia. Ja et ma olen sinu õpilastest üks vanemaid, tegi kohalik ülemjuhataja Peeter Tammearu mulle ülesandeks rääkida teistele su õpilastele, mida sa peale nende õpetamise veel elus teinud oled. Sest nagu ta ütles, äkki arvab mõni, et sa oledki lavastanud vaid «Seitset venda» kuulsa lavastaja Elmo Nüganeni juhendatud lavaka kursusel.

Ma pole käinud üheski sinu tunnis

Aga kõigepealt — miks ma julgen sind pidada enda õpetajaks. Ma pole käinud üheski sinu tunnis, isegi kiibitsejana mitte. Aga ma olen näinud vist kõiki sinu lavastusi, välja arvatud Mongoolias tehtud «Macbeth». Mõned lavastused oleme ka formaalselt teinud koos ja sa oled lubanud mul olla paljudes oma proovides.

Rohkem kui keegi teine oled sina mulle õpetanud seda, et igasugune kunstiteos, aga eriti lavastus, algab sõnumist, mida tema looja tahab selle teosega väljendada. Sõnum peab olema suunatud võimalikult suurele hulgale meie kaasaegsetest ning lähtuma võimalikult siiralt sellest, mida looja ise oma südames tunneb, peas mõtleb ja ausalt arvab nii iseenda kui kõige selle kohta, mis meid ümbritseb.

Kui sellist selget sõnumit pole, siis inimene võib küll kunstiga leiba teenida ja tema lavastus võib olla intellektuaalselt huvitav, teatrimõtet arendav, vastavalt žanrile kas lõbus või kurb ning isegi andekas, kui on tegemist talendika kunstnikuga, kuid see lavastus vaadatakse ära ega lähe mitte kellelegi korda ning unustatakse järgmiseks hommikuks.

Just see — mille nimel — teeb kunstiteosest ühiskondliku sündmuse ja just seda oled sa kogu oma loominguga alati taotlenud ning kõigile oma õpilastele sisendanud.

On olnud olukordi, kus sa oled pidanud oma professionaalseid oskusi rakendama leivateenimiseks, ning need, kes sind lähemalt tunnevad, on näinud, kui raske ja valus see sulle on olnud, kui häbi sul on olnud isegi siis, kui tulemusel pole vigagi ja saalid on täis.

Ja kui hea meel on sul olnud, kui just see sinu juhtmõte on leidnud väljenduse mõne su õpilase töös, ja kui kurb sa oled olnud, kui sa pole seda seal näinud. Me kõik teame, kui harva sa vaatad oma õpilaste töid, ja ma arvan, et see on kartusest — sa oled ju üsna õrn ja kardad haiget saada, kui sa ei leia neis seda, mida oled neile õpetanud, ning siis sa arvad, et sina oled selles süüdi.

Teine asi, Kalju, mida sa oled õpetanud mulle, ja ma arvan, et kõigile oma õpilastele, on oma veendumustele kindlaks jäämine ja julgus neid kaitsta ükskõik kelle ees ja ükskõik millises olukorras, nii oma loomingus kui sekkumisel ühiskonnaellu.

Kust küll selline iseloom?

Aga vaadakem siis nüüd, kust selline iseloom pärit on.

Tänane juubilar sündis 8. märtsil 1946. aastal Võrus, praegu valitseva mõttelaadi kohaselt okupantide perekonnas.

Tema ema polnud küll päris sajaprotsendiline okupant, sest Sillamäe õlivabriku tööliste pered olid 1941. aastal Eestist taandunud Vene armee vägisi Kuibõševi oblastisse evakueerinud, kuid 1944. aastal tulid nad Eestisse tagasi, tuleb tunnistada, siiski koos Nõukogude armeega.

Isa vanemad olid Venemaale Vologda kanti rännanud aga päris vabatahtlikult juba tsaariajal. Olgu öeldud, et kodusõja päevil saigi vanaisa Joosep Kommussaarest seal Komissarov. Nüüd purustan ma küll müüdi sellest, et Komissarov on Kalju teadlikult valitud kunstnikunimi.

Isa Johannes, kes Velikije Luki all oli kaotanud jala, tuli korpusepoisina Eestisse ja määrati Narva täitevkomitee rahandusosakonna juhatajaks. Ta tutvus samasse osakonda tööle tulnud Virvega ja neist sai 1945. aasta jaanuaris üheksas uue võimu ajal Narvas registreeritud pruutpaar.

Ma kardan, et noored ei teadnudki häbeneda oma rolli meie kodumaa kurvas saatuses. Nad olid tulnud sõjast räsitud vanemate ja vanavanemate maale, et see oma tööga tuhast tõsta ning siin majandus, eestikeelne haridus ja kultuur taas elama panna, ning mis peaasi — uusi tublisid eestlasi juurde sünnitada ja üles kasvatada.

Kalju, Eha ja Koit

Kui Eesti korpus oli Võru «okupeerinud», määrati Johannes Komissarov Võru maakonna rahandusosakonna juhatajaks ja siin sündiski perekonda poeg Kalju.

Aasta ja kahe kuu pärast sai ta endale õe Eha, kellest on sirgunud meie kunstimuuseumi programmijuht ja viimastel nädalatel palju kiita saanud eesti sõjajärgse kunsti ekspositsiooni koostaja Kumus.

1948. aasta oktoobris tuli ilmale Kalju noorem vend Koit, kellest sai arhitekt ning kes praeguseks on veel ühe tuntud arhitekti isa. Mulle tundub, et laste nimede valikus — Kalju, Eha ja Koit — on tunda vanemate varjamatut rahvusromantismi, mille tõttu võib neile aega sobimatut perekonnaõnne andestada.

Ligi veerand sajandit, kuni 1974. aastani töötas Kalju isa Tallinna rahandusosakonna juhatajana. Temast sai selles ametis elav legend, aus, kogenud ja otsustusjulge juht, kelle nõusolekuta ei pandud Eesti pealinnas veerandi sajandi jooksul sõna otseses mõttes kivi kivi pealegi.

Pärast kolme lapse kõrgkooli jõudmist jätkus ema Virvel energiat töötada ligi paarkümmend aastat, kuni 1984. aastani kogu Eestit võrguna katnud ning meie maakaubandust arendanud suure ja teoka organisatsiooni Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liidu tippjuhina. Ta pälvis selles ametis kõigi temaga kokku puutunud tuhandete inimeste siira lugupidamise ja armastuse.

1954. aastal pani ta oma vanema poja Nõmmel asunud 27. mittetäielikku keskkooli, mille tolleaegne direktor, legendaarne pedagoog Artut Tiki ütles pärast noormehele esimese pilgu heitmist, et sellest poisist tuleb huligaan.

Ja olekski tulnud, kui vanematel poleks olnud tarkust Kalju järgmisel aastal üle viia Tallinna 20. Keskkooli II-d klassi, kus ta kohe sattus klassiõest teatriteadlase Reet Neimari kaitsva ja suunava mõju alla, milles ta viibib muide tänapäevani.

Mis siis imestada, et noormehe tee kulges Tallinna Pioneeride Paleesse, algul koos Jaak Soansiga Kalju Reiteli voolimisringi, siis aga pioneeride teatrisse, mida juhendasid Salme Lauren ja Helmut Vaag. Seal anti tugev näitlejakool paljude osade mängimise kaudu ning kokkupuude muusikajuht Arvo Pärdiga pani ilmselt aluse Kalju rafineeritud muusikalisele maitsele. Pioneeride teatrist viis tee edasi Tombi-nimelisse rahvateatrisse, kus oli esimene kokkupuude tõelise dramaturgiaga: Leo Kalmeti lavastatud Fonvizini «Äbarikus» oli Kalju kehastada Mitrofanuška roll.

Kooli näitering andis samal ajal maigu suhu ühiskonna aktuaalsetest probleemidest teatrikeeles rääkimisest. Tol ajal ülipopulaarsed ning ka Ugala repertuaaris kümneid tuhandeid vaatajaid võlunud lätlaste koolilood «Igavesti haljad palmid» ja «Vika esimene ball» tõid peaosad Valdise ja Imanti, keda samal ajal Ugalas mängis Leonhard Merzin.

Tallinna 20. Keskkoolist olid vahepeal terved klassid viidud uude hoonesse, mis sai nimeks Tallinna 4. Keskkool ja selle Kalju 1964. aastal lõpetaski.

Samal suvel võttis kolmas kord üliõpilasi vastu lavakunstikateeder ning kolmandasse lendu kogunes kolm hilisemat teatrijuhti: Jaan Tooming, Raivo Trass ja Kalju Komissarov.

Tänaseks on Kalju siia kutsunud oma õpilased. Ma arvan, et ta ei pane pahaks, kui meenutame täna ka tema õpetajaid. Olulisemad neist olid Voldemar Panso, Leo Kalmet, Vello Rummo, Lea Tormis, Grigori Kromanov ja Kalju lemmikõpetaja Helmi Tohvelmann, kellega teda sidus sõprus kuni Tohvi elu viimaste päevadeni.

Nelja aasta jooksul kord koostööd tegevast, kord konkureerivast Toomingast ja Komissarovist said kursuse vaimsed ja kunstilised liidrid, kes kujunesid Eesti seitsmekümnendate aastate teatriuuenduse vastandlikeks, kuid ometi väga vajalikeks ning kõiges kuni tänase päevani teineteist respekteerivateks poolteks, muide ka tulevasteks Ugala peanäitejuhtideks.

Nende kahe fantastiliselt andeka, ilusa ja näitlejana särava noore mehe vahelise kunstilise pinge kõrgpunktiks sai Grigori Kromanovi lavastatud diplomietendus, Maksim Gorki «Põhjas», milles Jaan Tooming mängis Satinit ja Kalju Komissarov Lukaad. Võime kurbusega nentida, et see ongi jäänud nende kahe mehe viimaseks vahetuks kunstiliseks koostööks nii väikeses teatriruumis kui Eesti ja nii pika aja kui 38 aastat jooksul.

Kalju Komissarov oli «Põhjas» lavastuse juures Kromanovi assistent. Teise diplomietenduse, muusikali «Humalakorjajad» puhul tuli tal assisteerida Vello Rummot ja mängida peaosalist Philipit.

Kalju enda esimene iseseisev lavastus, Rozewiczi «Kartoteek» jäi publiku ette toomata, sest õpetaja Panso leidis, et ta ei saa sellest aru, ning tema arvates polevat ka inimesi, kes seda vaatama tuleksid.

Konflikt määras valiku

See hinnang ja konflikt õpetajaga määrasid Kalju valiku kooli lõpetamisel.

Noorsooteater ei tulnud kõne allagi, Ilmar Tammuri juhtimisel tol ajal aeglaselt põhja vajuv Draamateater ei pakkunud Tammuri korduvatele kutsetele vaatamata huvi.

Kalju lasi ennast suunata Tallinnfilmi. Grigori Kromanov alustas parajasti tööd eesti kõigi aegade menukamaks filmiks kujunenud «Viimse reliikviaga», mille teiseks lavastajaks kutsus ta Kalju Komissarovi.

Kalju enda pakutud stsenaariumid läbi ei läinud. Ta määrati teiseks lavastajaks KGB tellimusel tehtavale spioonifilmile «Valge laev», mida tegi Jüri, see mulk, Müür. Poolel võtteperioodil hakkas režissöör jooma ning Kaljul tuli film lõpetada, sealhulgas läbi viia poliitiliselt väga keerulised võtted Stockholmis. Maris Balbat leiab oma mälestustes, et noor lavastaja maksis propagandajama tehes lõivu oma maine kahjustamisega.

Et «Valge laev» poliitülemustele meeldis, sai Kalju Komissarov pretsedenditu võimaluse teha järgmise kolme aasta jooksul veel kaks täispikka mängufilmi ja juba omal valikul. Nendeks olid Juhan Smuuli «Kihnu Jõnni» põhjal valminud «Metskapten» Jüri Järvetiga peaosas ja jurist Sulev Raudsepa käsikirja põhjal otseselt tolleaegseid noorsooprobleeme puudutav «Tavatu lugu».

Kihnu Jõnni filmist sai ta oma Manni — Jõnnu Manni rolli mänginud Lulli, tänu kellele on praeguseks peres lisaks tütar Kajale ja poeg Johannesele lapselapsed Eva-Maria ja Joonas.

Aga tol ajal oli 27-aastane Kalju Komissarov kolme täispika mängufilmi lavastajana tõesti pretsedenditu nähtus nii Eestis kui Nõukogude Liidus ja küllap maailmaski. Kadedus filmimaailmas on muidugi alati olnud suurem kui teatris. Kas nüüd see või lihtsalt mürgitus kiirest edust koos sooviga olla ise majas peremees, kuid «Tavatu lugu» ongi tänaseni jäänud Kalju viimaseks filmiks. Tol ajal ei osanud seda muidugi keegi arvata.

1972. aastal pakkusid direktor Eino Laks ja Mikk Mikiver Komissarovile lavastajatööd Noorsooteatris. Valmisid lastelavastus «Sabata krokodill» ja laineid löönud eesti esimene originaalmuusikal «Oliver ja Jennyfer» Erich Segali tol hetkel kultusjutt olnud «Armastuse lugu» ainetel.

Leonhard Lapini kujundatud liibuvate hõbedaste kostüümide ning Endrik Kerge seatud erootilise liikumise abil avaldasid selles teineteisele armastust koguni kuus paari Olivere ja Jennyfere. Lavastus näitas, et Komissarov mõistab seda tööd, ning see viiski Eino Laksi mõttele kutsuda 1974. aastal vabaks jäänud peanäitejuhitoolile just Kalju.

Selle töö kohta on Kalju ise hiljem öelnud: «Olge ka 13 aastat majata teatris peanäitejuht, teades, et sul on aastas 12 lavastust, millest sa ise pead viis tegema. Repertuaariplaani panime alati nii kokku, et kõik said seda, mida soovisid. Aga lõpuks ma lihtsalt ei jõudnud. Väsisin ära.»

Lisan siia, et selle ajaga vahetus teatris viis direktorit. Nende hulgas, kes erinevalt peanäitejuhist said teha, mida nad tahtsid, olid Kaarin Raid, Merle Karusoo, Lembit Peterson, Peeter Volkonski, Mati Unt, Kaarel Kilvet, Eero Spriit, Kalju Orro, Rudolf Allabert, Toomas Lõhmuste; külalisteks Rein Agur, Leonhard Lapin, Evald Hermaküla, Vjatšeslav Gvozdkov, isegi Jaak Allik ja teised.

Milleks mängida Leninit?

Kalju Komissarov viis Noorsooteatri mängima Poola, Bulgaariasse, Rootsi, Soome, Leetu ja Marimaale ning Leningradi, Novosibirskisse ja Tbilisi. Seda kõike ajal, kui stagnatsioon Nõukogude Liidus süvenes; kui kraanid keerati kinni; kui Eestit asus valitsema Karl Vaino; kui tundus, et tunneli lõpus enam valgust ei paistagi. Kui minister keelas «Kevades» ära Arno lause Teelele, et vene keel on koolis raske; kui anti käsk põletada «Prokuröri» kavaleht, sest selle kaanel oli kujutatud Jan Husi tuleriidal; kui lavastus «Armas õpetaja» keelati pärast 53 täissaalidele mängitud etendust nii, et isegi tema nimi kustutati teatristatistikast; kui «Peaproovi» lõpulausena kõlavat «Marseljeesi» tõlgendati üleskutsena minna relvadega Toompeale ning Alamkolka küla Hamleti peldikuustel kästi üle värvida tähed M ja Ž.

On küsitud, miks pidi Kalju Komissarov mängima Leninit ja koguni kahel korral — ilma grimmita lavastuses «Sinised hobused punasel luhal» ja portreegrimmis lavastuses «Nii me võidame!».

Küsimusele «Miks sinu teater pidi olema terav, sotsiaalne ja väljakutsuv?» on Kalju vastanud: «Sellepärast, et seda, mida nüüd ilusti viisakalt kutsutakse stagnatsiooniks, ei saanudki mu meelest muud moodi läbi rammida. Seda võib võtta kui minu poliitilist vastasseisu või manifesti kogu selle absurdi vastu, mille keskel me elame.»

Absurd muutus niivõrd suureks, et teda tuli tulistada kahuritest, milleks olidki mõlemad Lenini rollid Šatrovi suurepärastes ja Moskvas sisuliselt keelatud näidendites, sest meie siin mängisime ju Moskvas keelatud algteksti. Just Lenini sõnadega sai seltsimeestele näidatud, et kõik, mida nad teevad, on silmakirjalik ja kasuahne vale; et sellel pole vähimatki ühist nende moraaliprintsiipide ja ühiskonnakorralduse põhimõtetega, mida sõnades nagu ülistatakse.

Ja Kalju nautis seda raskerelvset tuld vaenlase pihta, mida Lenini teksti andes oli võimalik tekitada, ning kes seda mõistsid — aga neid oli publiku hulgas enamik —, nautisid tema mängu. Teater oli ainus reaalne vorm tegelda poliitikaga, on Kalju lausunud. Aga kui tekkis võimalus poliitikaga vahetult tegelda, ei lasknud ta ka seda mööda.

1987. aasta novembris Eesti Teatriliidu asutamiskongressil teeb Kalju Komissarov ettepaneku kutsuda kokku Eesti loominguliste liitude ühispleenum, et arutada olukorda riigis ehk nagu siis öeldi, perestroika käiku Eestis.

1. ja 2. aprillil 1988 leidis Toompea lossis aset see ajalooline pleenum, mis oli Hirvepargi miitingu ja Rahvarinde asutamise kõrval kahtlemata üks laulva revolutsiooni nurgakivi. Kalju kutsus sinna Mihhail Šatrovi, kelle tark ja terav esinemine andis meile kindlasti nii eeskuju kui meelekindlust.

Oma pleenumikõnes nõudis Kalju Komissarov stalinismi kuulutamist võrdväärselt natsismi ja rassismiga inimsusevaenulikuks nähtuseks. Ta lõpetas oma kõne kohe rahva sekka läinud loosungiga: «Kallid inimesed, me ei ole kohustatud seda hullumaja kaasa mängima.»

Juhin tähelepanu, et see polnud mitte 2006. aasta ja Strasbourg, kus 15 aastat pärast kommunismi kadumist Euroopa kaardilt nõuavad meie vaprad rahvasaadikud selle hukkamõistu.

Ei, see oli 1988. aasta ja kompartei ning KGB ainuvalitsemise all olnud Eesti NSV, mille pühimas saalis kommunist Komissarov need sõnad lausus.

Kolm ja pool aastat hiljem vahetus Eestis ühiskonnakord.

Täna tuleb samamoodi valetada

18 aastat hiljem, käesoleval aastal vastas Kalju Elmo Nüganeni küsimusele «Kas nõukogude sotsialismi tingimustes oli raskem olla ühe teatri juht või on praegusel ajal?», et talle ongi kõige suurem šokk, et ta peab täna täpselt samamoodi valetama, vaatamata sellele, et meil on iseseisvus.

Siin peitubki minu arvates vastus küsimusele, miks Kalju on viimase 15 aasta jooksul nii vähe ja nii asotsiaalselt lavastanud. Mitte sellepärast, et tal poleks sõnumit tänase maailma kohta tänasele vaatajale. Ei. Ta on tunnetanud, et on oma võitluse ühe maailmaga ära pidanud ja edukalt: see valele rajatud maailm purunes.

Uued valed ja uus põlvkond

Uute valede vastu ja uue maailmaga peaks võitlema uus põlvkond. Komissarov on nõus küll võitlejaid ette valmistama, kuid mitte nende eest nende võitlusi võitlema. Temast on saanud pedagoog.

Sai juba 1984. aastal, kui ta võttis teatrikooli oma esimesed õpilased. 1986. aastast sai Kaljust senise lavakunstikateedri, hilisema Tallinna Kõrgema Lavakunstikooli juhataja.

Tolle kooli XIII, XIV, XV ja XVII lennu 57 lõpetajast töötab praegu oma erialal 50, mis on fantastiline tulemus. Nende 57 õpilase hulgas on kaheksa teatrijuhti ja kuusteist lavastajat, neist kuus praegust või endist eesti teatrite peanäitejuhti.

Kui Kalju Komissarov ka muud elus teinud poleks, võiksime rääkida temast kui Voldemar Panso kõrval teisest eesti teatriloo tipp-pedagoogist. Kuid ta on teinud ju veel palju muudki: kokku 86 teatrilavastust kaheksas teatris neljas riigis.

1986.—2001. aastani töötas ta Ugala teatri koosseisulise lavastajana ning 1989.—1991. aastani peanäitejuhina, luues just Ugalas kaks oma elu võib-olla kõige hiilgavamat lavastust, «Vennad Lautensackid» ning «Ja sajandist on pikem päev». XIII lennuga vapustav «Kolm õde» ning kaks kõige hingeminevamat muusikalilavastust viimase kahe aastakümne teatriloos, «Oklahoma» ja «Helisev muusika».

Teatris pole olümpiamänge ning lavastusi ei saa võrrelda meetrite ja sekundite abil. Kuid Kalju biograafias on kaks hetke, mille puhul on selline võrdlus võimalik ja ajakohane. Need on Džagarovi «Prokuröri» ja Ajtmatovi «Ja sajandist on pikem päev» mängimine autoritele nende kodumaal ja kodupubliku silme ees Bulgaarias ja Kirgiisias. Mõlemal puhul tunnistasid autorid, kes olid näinud kümneid oma teoste lavatõlgendusi, et Kalju Komissarovi lavastatu ja esitatu (ta ise mängis mõlemas lavastuses peaosa) on parim kõigist nähtuist.

1996. aastast lahkus Kalju Tallinna teatrikooli juhataja kohalt ja asus professorina tööle Viljandi Kultuuriakadeemiasse, mille lavakunstide osakonda ta praegu juhib.

Selles koolis on ta juhendanud II, IV ja V lendu, mille on lõpetanud 29 näitlejat. Seega võib Kalju otsesteks diplomeeritud õpilasteks pidada 86 inimest.

Esimene orden sinu elus

Täna seisab sul, Kalju, ees veel üks raske kohustus, sulle antakse kätte Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi orden. See on üldse esimene orden sinu elus. Et sa said selle just käesoleval aastal, ei pääse sinagi mööda arutelust, kas anti see sulle kui endisele kommunistile või kui endisele vabadusvõitlejale.

Nagu minu eelnevast jutust järeldub, võis president lähtuda siin mõlemast vaatepunktist, kuid kui ma vaatasin telesaadet «Pehmed ja karvased», tegid Jänes ja Siga mulle selgeks, et nüüd on otsustatud hakata Eesti NSV aegseid aumärke ja tiitleid Eesti Vabariigi omade vastu ümber vahetama.

Seepärast võid sa oma ordeni südamerahuga vastu võtta: Valgetähe III klass vastabki just rahvakunstniku tiitlile ja sa satud samasse seltskonda, kus on Tiiu Randviir ja Eino Baskin. Igasugused teenelised, nagu mina, Tooming, Trass, Normet, Lull, Ruts ja Marje, on kõik saanud Valgetähe IV.

Miks aga president Lennart Meri annetas Mikiverile Valgetähe IV, sinu õpilasele Nüganenile juba kuus aastat tagasi Valgetähe III ja sulle mitte midagi, seda peab temalt küsima. Tegelikult ma aiman vastust.

Kui ma umbes 30 aastat tagasi tutvusin Lennart Meriga sinu Õismäe köögi aknalaual istudes, aimasin ma kohe, et te teate teineteisest liiga palju. Aga inimesed ei armasta neid, kes neist liiga palju teavad. Seepärast on ka minul ülim aeg lõpetada.

Aitäh sulle, õpetaja!

Jaak Alliku lühendatud kõne Kalju Komissarovi 60. sünnipäeval Ugalas 8. märtsil