Nirk sööb välja hiired, kärp omakorda nirgi

Nirk ja kärp on teineteisega nii sarnased, et kuigi esimene on harilikult poole väiksem, ei saa suuruse järgi neil kindla peale vahet teha. Täpselt aitab liiki määrata kärbi must sabaots, kuid kui seda näha pole, võib vaid oletada, kellega tegu. Foto: Elmo Riig

Vaevumärgatava virvendusena jookseb nirk üle valeva märtsilume, supermodellilikult saledat keha hüpetele hoo andmiseks rööviku kombel kõveraks tõmmates.

Kirjanduse andmeil suudab väike loomake teha iseendast suisa kolm korda pikemaid, 70 sentimeetrini küündivaid hüppeid, kuid tavaliselt jäävad need siiski poole meetri võrra lühemaks. Nagu teistelgi kärplastel, maanduvad looma tagumised käpad peaaegu alati esimeste jälgedes.

Järsku kaotab nirk sihi silmist-kõrvust ning tõuseb tagajalgadele, et lumelagendikku hoolikamalt vaadelda. Tema vibalik ühejämedune keha on imetaja kohta veidi ebaloomulike proportsioonidega ja selles asendis meenutab ta natuke mingit kummalist karvast madu.

Siis tabavad nirgi teravad meeled taas jälitatava hiire asukoha. Kiirete hüpetega sööstab sulgkerge loom üle lume, mis tema raskuse vaevata välja kannab, ja sukeldub siis õiges kohas selle kohevasse rüppe.

Kui nirk jälitatavat kohe ei taba, pole sellest midagi hullu. Ta võib ka lume all tagaajamist pikalt jätkata ning järgneda põgenevale närilisele isegi mööda tolle urgu. Peamine on see, et nirk oma kõhutäiele lõpuks ikkagi järele jõuaks, sest eluspüsimiseks peab ta vähemalt korra ööpäevas süüa saama.

Väike tõhus hiirekuningas

Hiired, uruhiired ja teised närilised pole nirkidele mitte ainult põhitoit, vaid täidavad ka kinnisvaraarendaja ülesandeid. Samal ajal kui majaperemees tutvub soovimatult lähedalt nirgi seedekulglaga, seab maailma väikseim kiskja ise end elamises mugavalt sisse.

Neljakäpakil olles maksimaalselt püstise tikutopsi kõrgusele nirgile on enamiku näriliste urud sobiva suurusega ja tihti võtab ta üle isegi nonde majadesse rajatud käigud.

Sellisel juhul pole nirk mitte ainult kassi asemik, vaid ületab teda lausa mäekõrguselt. Ööpäevas enda kehakaalust kuni kolmandiku jagu toitu vajav nirk pole küll päris nii suure mahutavusega hiirekelder kui üks korralik kõuts, kuid kasina vööümbermõõdu tõttu pole hiirtel tema eest kusagile pääsu.

Kui hiirtel oleks oma religioon, ei oleks nende saatan mitte sarvede ja sabaga kole kabjaline, vaid tõenäoliselt just õrna valge kasukaga nägus nirk. Vähemalt talveperioodil, sest aprillist oktoobrini kannab ta (punakas)pruuni karva, mis kõhu all üsna selge joonega kollakasvalgeks üle läheb.

Ka inimesed on hiirtega sõjajalal, kuid ei pea liitlast nirki samuti mingiks ingliks. Kui hiirtele ots peale tehtud ja nälg või igavus kallale tuleb, võib ta eineks valida taluniku parima munakana või lihtsalt tema lemmiksohva oma maitse kohaselt ümber kujundada.

Sellised juhtumid on küll üsna harvad, ent jäävad seda paremini meelde ja jätavad nirgi õilsalt valgele rüüle verised plekid.

Sallimatu sugulane

Nirgi arvukus on tema toidulauast ehk närilistest suures sõltuvuses. Heal aastal võib nirk koguda endale kümnetesse hiirtesse ulatuvaid talvevarusid, halval aga ajutiselt piirkonnast sootuks kaduda.

Nirkide ridu harvendavad ka suuremad karnivoorid. Hea õnne korral võib nääpsuke nirk küll isegi jäneseliha maitsta, kuid see ei tähenda, et temast rebasele, nugisele või tavalisele kodukassile vastast oleks.

Raamatu «Euroopa imetajad» kohaselt võib nirk vangistuses elada kuni kümneaastaseks, kuid reaalses olelusvõitluses jõuab vaid neli protsenti isenditest oma kolmanda sünnipäevani.

Väike nirk ei pea kartma mitte ainult suuri kiskjaid ja röövlinde, vaid isegi omaenda lähimat sugulast kärpi. Tollega konkureerib ta toidulaua osas nii ägedalt, et piirkonda ilmunud kärp tõrjub nirgi enamasti välja.

Nii nagu maitse-eelistused ja paljud elukombed, on ka nõbude välimus üsna samasugune. Peamine vahe on nende suuruses. Kui kärbi kaal ulatub mõnedel andmetel kuni 450 grammini, siis sajagrammist nirki kohates olete leidnud tõelise koljati.

Looduses ringi sibava looma puhul on harjumatul silmal vahetegemine siiski üsna keeruline, seda enam et väike kärp ja suur nirk kuuluvad samasse kaalukategooriasse. Seepärast tuleb heita pilk vaadeldava sabale. Kärbil on see üsna pikk ja otsast aasta läbi must, nirgil just tumeda osa võrra lühem ja alati ühevärviline.

Hunnitud hunnikud

Kärp, keda tuntakse ka lahitsa ja hermeliinina, on üsna edev tegelane. Tema kasukat peeti vanasti nii kauniks, et seda kandsid kuningadki. Noobel nahk pole ainus, millega hermeliin eputab. Väikestele loomadele omaselt püüab kärp küll ise tagaplaanile jääda, kuid selle eest jätab ta silmatorkavatele kohtadele oma väljaheiteid.

Nagu teistel pisikiskjatelgi, on kärbil ja nirgil pikergused, spiraalselt keerdus julgad, mille teravast otsast tihtilugu üksikud karvad välja ulatuvad. Sageli muskusega lõhnastatud hunnikud paigutatakse hoolikalt mõnele kivile, mättale või kännule. Kõik ikka selleks, et võistlevaid isaseid eemale peletada.

Emastega meeskärpidel suuremat kanakitkumist pole, kuid korralikeks pereisadeks neid ka pidada ei saa. Poegade eest hoolitsemise jätavad nad šovinistlikult vaid kaasa kanda ja vanematel isaloomadel on kombeks naabrinaiste juures käia.

Erinevalt nirgist, kes võib sigida aasta läbi, toob kärbimamma oma järeltulijad ilmale mais või juunis. Hoopis tähelepanuväärsem on aga see, et isane lahits võib paarituda kõigest paarinädalase emasega, kes pole veel silmigi avanud ega rinnapiimast võõrdunud.

See ei tähenda siiski, et emane kohe poegima hakkaks. Viljastatud munarakk jääb noore looma organismi umbes 280 päevaks seisma ning siseneb alles siis emaka limaskesta, kus loode enne sünnitust kolm-neli nädalat areneb.

Nirgil, kelle reaalne tiinus on rohkem kui nädala võrra hermeliini omast pikem, on ka pojad hakkajamad. Viienädalaselt emapiimast võõrduvate kärbihakatiste asemel asuvad nemad liha kallale juba nelja- või isegi kolmenädalaselt ja suudavad ise edukalt kõhutäie hankida kahekuuselt.

Kärp õpib murdmise täiesti selgeks kolmekuuselt, sügiseks, mil tuleb ülejäänud pesakonnast lahku lüüa. Varsti pärast seda vahetab ta kastanpruunid selja- ja kollakad kõhukarvad ühtlaselt valge maskeerimisülikonna vastu. Vaid kaks musta silmatäppi reedavad, kus kärp valgel väljal parajasti jookseb. Ja muidugi must sabaots, mis tema kehale justkui punkti paneb.

KÄRPLASED

Nirk (Mustela nivalis )

Kärp (Mustela erminea )

Mink (Mustela vison )

Naarits (Mustela lutreola )

Tuhkur (Mustela putorius )

Kivinugis (Martes foina )

Metsnugis (Martes martes )

Ahm (Gulo gulo )

Saarmas (Lutra lutra )

Mäger (Meles meles )

Allikas: «Eesti Loodus»

NIRK

Keha pikkus 11—26 cm.

Saba pikkus 9 cm.

Kaal 60—100 g.

Pesakonnas 3—12 poega.

Tiinus 240—390 päeva.

KÄRP

Keha pikkus 16—38 cm.

Saba pikkus 6—12 cm.

Kaal 150—250 g.

Pesakonnas 3—18 poega.

Tiinus ca 35 päeva.

Allikas: bio.edu.ee