Rutu mäed köidavad põneva pinnamoega

Tee rutu mäe tippu tõuseb laugelt, kuid järjepidevalt. Seda ääristab kaunis ja liigirikas mets. Foto: Elmo Riig

Rutu mägede lumistel nõlvadel võib ootamatult sattuda metsloomade teele või leida end metsa vahel looklevalt laialt suusarajalt.

Ühel kaunil veebruari ennelõunal avanes Lõuna-Viljandimaal Rutu mäe jalamil ootamatu vaatepilt. Teerajale, mis kulgeb Sakala kõrgustiku kõrgeimasse tippu, kargas rebane. Mõne hetke pärast kihutas talle järele teinegi hiiri püüdev punasaba.

Esimese hooga tekkinud kahtlus, et tegemist on hõredast õhust tingitud silmamoonutusega, pöördus siiski kohe naljaks. Kuigi tiitel on sel paigal uhke, pole kaugeltki tegemist kõrgmäestikuga. Sakala kõrgustiku kõrgeimaks tipuks loetav Rutumägi ulatub meretasemest 146 meetri kõrgusele.

Jääserva viimane peatuspaik

Vaatamata sellele on tegemist tähelepanuväärse piirkonnaga, kus on keeruka reljeefiga pinnavormid. Rutu mägede kaitseks, eksponeerimiseks ja elustiku säilitamiseks loodi 1990. aastal seal maastikukaitseala.

Kaitsta tuleb seda piirkonda eriti kaevandajate eest, sest Rutu mäed koosnevad peamiselt kruusast. Need tähistavad pikemat jääserva peatust Sakala kõrgustikul.

Ivar Arold on 2005. aastal välja antud raamatus «Eesti maastikud» kirjeldanud, et Sakala kõrgustik vabanes mandrijääst üle 12 000 aasta tagasi umbes 460—480 aasta jooksul.

Suuremates jäämassides olnud settekogustest, mis kuhjusid jääserva üldise taandumise ajal esinenud seisakutel või jää ajutistel pealetungidel, moodustusid küngastikud Hummuli, Kärstna, Paistu, Holstre ja Rutu kohal.

Rutu mäed on mõhnastikulised ja neis esineb sulglohke, mille läbimõõt ulatub 20—100 meetrini. Seal on ka umbselt lõppevaid orge, millel on sügavad järsud veerud.

Mäed on kaetud liigirikka metsaga ning seal on ka ainulaadne metsaeraldus, kus kasvab ligikaudu 200-aastane männik. Selle kõrgus on umbes 30 meetrit.

Viljandimaa keskkonnateenistuse andmetel asub 328 hektari suurusest maastikukaitsealast umbes pool Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Paanikse metskonna territooriumil, ülejäänu on eraomanike maadel.

Põder tormas suusatajale otsa

Mägede kõrval asuva kinnistu omaniku Andi Sõmmeri sõnul liigub Rutu kandis palju loomi. «Hiljuti pidi suusarajal põder inimesele selga jooksma, kitsedest ja rebastest rääkimata,» jutustas mees.

Ta tõdes, et ulukid muutuvad vahel isegi tüütavaks. «Rebane on ju selline suller, et kui suusaraja valmis teed, on tema esimene, kes oma «majakad» sinna peale sätib,» nentis Sõmmer. «Tema ei lähe oma tagumikku sügavasse lumme pistma, vaid kui vähegi võimalik, sätib end ikka kõva koha peale.»

Sõmmer on Rutu mägedes lookleva suusaraja probleemidega hästi kursis, sest tema oli see, kes mõni aasta tagasi selle rajamist alustas. Mees ostis viis aastat tagasi Karksi vallalt endise nõukogude armee raketibaasi kinnistu, mis asub otse Rutu maastikukaitseala külje all. 1960. aastate algul rajatud sõjaväeosa oli omal ajal võõrastele täiesti suletud.

Pärast võõrvägede lahkumist oli sealsetes hoonetes avavangla, selle kadumise järel pandi koht oksjonile.

Sõmmer ostis kinnistu endale mõttega teha sinna spordibaas. Teda inspireeris Rutu kandi kaunis loodus, kuhu oli võimalik rajada sportimiseks sobivaid radu.

2001. aastal rajaski Andi Sõmmer Rutu mägedesse 2,5 kilomeetri pikkuse suusaraja, mille algus ja lõpp on vanas raketibaasis.

Lisaks Sõmmeri valdustele läbib suusarada veel kahe eraomaniku ja RMK Paanikse metskonna maid. Maaomanikud on oma territooriumil liikumiseks loa andnud.

Raja tegemist alustas Sõmmer mullatöödega. Kuigi ta kasutas marsruudi tegemiseks vanu metsasihte, tuli neid sileda raja saamiseks masinatega puujuurtest puhastada, tasaseks lükata ja teehöövliga siluda. See osa kaitsealal ei asunud.

Suusatee sai neli meetrit lai ning seal on sees olnud nii uisu- kui klassikarada. Huvilisi rajale jätkub.

Maaomaniku kinnitusel on Rutu mäed suusatajatele erakordne koht, sest seal on talvel alati maa valge. «Selle viie aasta jooksul, mis ma siin tegutsenud olen, pole suusatajad kunagi lumeta jäänud,» kinnitas Sõmmer. «Isegi siis, kui Karksi-Nuias, Viljandis või Holstre-Polliski on maa must, saab siin suusatada kuni märtsini!»

Entusiasm on langenud

Esialgu plaanis Sõmmer suusarada arendada ning teha Rutu mägedesse viiekilomeetrise ringi, kus oleks sees suuremaid tõuse ja langusi.

«Selleks tuleb aga üle metskonna tee teha korralik sild, mille alt metsaveoautod läbi mahuksid,» rääkis mees. «See eeldab juba suuremat initsiatiivi, projektiraha hankimist ja rohkem pühendumust.»

Sõmmer tunnistas, et kui esimesel kolmel aastal kulutas ta suusaradade korras hoidmisele peaaegu kõik oma nädalavahetused, siis kahel viimasel aastal ei ole ta seda enam teinud. Praegu korraldab tema sõnul raja korrastamist Karksi valla spordispetsialist Leo Liiber.

Algataja selgitas, et ühest küljest pole tal pärast töökoha vahetamist selliseks entusiastlikuks tegevuseks enam aega, teisalt muutus radade hooldamine talle kulukaks.

Ka sõjaväeosa spordibaasiks ehitamise plaanis on kinnistu omanik kõhklema hakanud. Tema hinnangul oleks vanadesse raketibaasi hoonetesse võib-olla otstarbekam rajada hoopis vanadekodu.

«Muidugi oleks see koht spordibaasile väga tore. Aga küsimus on selles, kuidas baasi rajamiseks tehtud kulutused tasa teha, sest sportijate ja lastelaagrite käest ei saa ju eriti raha küsida,» nentis ta.

Rattasõitjatele rängad tõusud

Suusatajad pole aga ainukesed, kes Rutu mägisel maastikul end vormis hoiavad. Suvel teeb seal viiekilomeetrise tiiru Karksi rattamaratoni distants, mis läbib Lõuna-Viljandimaal ja Valgamaal kokku umbes 65 kilomeetrit.

Karksi-Nuia Rattaklubi korraldab seda tänavu juunis juba kaheksandat korda ning osalema oodatakse umbes 400—500 ratturit.

Rattamaraton viib osavõtjad otse Rutu mäe tippu. Üsna suurt pingutust nõudvad lõigud arvati maratoni marsruudi sisse paar aastat tagasi. See on leidnud heakskiitu, sest osavõtjad otsivad spordiürituselt alati ekstreemseid elamusi.

«Korra olime isegi seda meelt, et paneme ratturitele kõige rängema tõusu äärde plakati: «Kas sa nüüd saad aru, et see on Sakala kõrgustik?»,» muheles Andi Sõmmer, kes on rattaklubi president. «Siis mõtlesime, et mis me neist ikka narrime, ratturitel on selleks ajaks niikuinii silmad ruudus ja nad ei näe enam lugeda.»

Klubi liikmed on maratonirada suvel koristamas käinud ning neid on selle juures aidanud RMK Paanikse metskond.

Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialisti Hille Lapi sõnul ei tee Rutu mägedesse rajatud spordirajad kaitsealale halba. Pigem vastupidi: need annavad võimaluse inimesi loodusesse tuua ning näidata, et mets on loodusvara, mida kasutatakse enda vaimseks ja füüsiliseks korrashoidmiseks ja mida tuleb hoida.

«Kui liigutakse mööda olemasolevaid metsasihte ja radu, nagu see praegu käib, on spordiüritused igati teretulnud!» kinnitas peaspetsialist.

Uusi sihte ja radu mägedesse rajada ei lubata. Lapi sõnul kuulub piirkond looduskaitsevõrgustiku «Natura 2000» esimese lisa elupaigatüüpide (okasmetsad oosidel) hulka ning raietööd on seal piiratud.

Kuid Rutu mäe tippu pääseb ka jalgsi ja ilma spetsiaalse varustuseta. Teekonna ette võtjatel tuleb valmistuda umbes paari kilomeetri pikkuseks matkaks.

Jalgsimatk võtab tunnikese

Retke saab alustada maastikukaitseala tutvustava stendi juurest, mis asub Karksi-Nuiast Valgamaale kulgeva maantee ääres. Teerajale, mis mäe tippu viib, juhatab vastava kirjaga viit.

Järskude nõlvade vallutamist Sakala kõrgeima tipu puhul harrastada ei tule. Teerada tõuseb kõrgustesse vähehaaval, kuid järjepidevalt.

Kes ära väsib, saab poolel teel jalga puhata RMK Paanikse metskonna tehtud puhkekohas. Seal on laud, pingid, prügikast ja tualett. Mäe tippu viiva tee korrasoleku eest kannab hoolt samuti RMK.

Pärast puhkekohta tuleb matkajatel pöörata teed mööda vasakule. Läbi segametsa kõndides võib ümbritsevates pinnavormides eristada väikest lohku, mis meenutab mäe sisse surutud kausikest. Sealt edasi polegi enam palju minna ning tippu jõudmisest annab märku silt kirjaga «Rutu mäed».

Võimast ja avarat vaadet metsaselt kõrgendikult siiski ei avane. Kunagi olevat tipus asunud vaatetorn ning seda on üritatud ka hiljem taastada, kuid maaomaniku vastuseisu tõttu on see plaan jäänud soiku.