Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2445785t1h5d8e.jpg)
Madal-Tatrate suurim suusakeskus Jasna on üks Slovakkias suusatada eelistavate eestlaste meeliskohti, kuid arvatavasti on vähesed lahkunud keskuse populaarselt põhjaküljelt, et proovida oma sõiduoskusi teisel pool mäge.
Küllap on selle põhjused mugavus ja teadmatus. On ju Jasna põhjaküljel radade valik peaaegu kolm korda suurem kui lõunaveerul ning pealegi tuleb lõuna poole pääsemiseks autoga suur ring teha või kondijõul üle mäenuki ronida. Võin oma kogemusest öelda, et see tasub ennast kuhjaga ära. Muide, sama mäepilet kehtib mõlemal pool.
Lõunaküljele minemiseks tuleb kõigepealt tõusta põhjakülje tõstukiga nii kõrgele kui võimalik ehk siis 1829 meetri kõrgusele. Ehkki sealt avaneb selge ilmaga hingematvalt ilus vaade kogu orule, võib vaid arvata, milline on see veel 200 meetrit kõrgemal mäe tipus.
Jalgsimatk tippu pole pooltki nii lihtne, kui võib esmalt arvata. Igaüks, kes on mäesuusasaabastes veidigi kõndinud, teab, kui ebamugav see on. Ronida nendes 2000 meetri kõrgusel tugeva tuule käes, käes suusakepid ning õlal suusad, on selline katsumus, mis võtab ka kangemad suusatajad ähkima. Küll aga annavad tee peal tehtavad pisukesed puhkepeatused võimaluse püüda fotoaparaati kuigipaljugi neid imeilusaid vaateid, mida pelgalt sõnadega kodustele niikuinii kirjeldada ei suudaks.
Kohvik kahe kilomeetri kõrgusel
Nii nagu Jasna populaarsel põhjaküljel, on ka mäe tipus, 2024 meetri kõrgusel Chopokis tuuline ja külm. Seal paiknevad ilmajaam ja mõned mahajäetud ehitised, mis on kaetud ühtlaselt tiheda valge jääkarvaga. Kui tipus näeb veel päikestki, siis igatsetud lõunaküljel pole nähtavust ollagi. On see udu, tuisk või midagi muud, tont sellest aru saab.
Aga esialgu polegi see nii tähtis, sest enne nende nõlvade avastamist on vaja jõudu koguda. Pooletunnine mäkketõus on olnud ootamatult kurnav, kuid väsinud vaimu ja pehme jalaga pole mäel midagi teha.
Õnneks on keegi tark inimene rajanud mäeküljele täpselt 2000 meetri kõrgusele söögikoha, mis on meiesugustele justkui loodud. Ehkki millestki nii maisest nagu hinnad on sellise elamuse puhul üpris kohatu rääkida, ei saa jätta mainimata, et kõnealuses kohas einestamine maksab umbes sama palju kui Viljandi südalinnas. Nii näiteks tahetakse suurepärase tee eest 8 Eesti krooni ja kerge viineriprae saab kätte ligikaudu 35 krooniga.
Eriti imestamisväärne paistab hinnatase siis, kui me söögikohast lahkudes näeme, kuidas palgaline kandja kogu söögi ja joogi jalgsi kohale toob. Et ka lõunaküljel ei vii tõstukid päris tippu, siis tuleb temalgi mõnisada meetrit jala astuda.
Vähe rahvast — palju lund
Samal ajal kui kandja jõuab oma järjekordse moonalaadungiga üles, hakkame meie laskuma. Esialgu tuleb liikuda peaaegu käsikaudu ja siiras lootuses, et sa millelegi või kellelegi otsa ei põrka, sest valge ollus ümberringi ei ilmuta mingisuguseid haihtumise märke.
Ühtäkki muutub aga kõik selgeks ja silme ees avanev vaade sunnib seisatama. Küsimus pole niivõrd imeilusas loodusvaates kui tühjades nõlvades. Olles päev varem nühkinud Jasna ülerahvastatud suusaradu, kus kogu aeg tuli jälgida, et kiirematele jalgu ei jää ja aeglasematele otsa ei sõida, tundub, nagu oleksid sattunud oma isiklikule suusamäele. Jah, siingi nõlval on inimesi, kuid oma kümme korda vähem kui teisel pool.
Lagedal nõlval leiad ilma suurema otsimiseta kohti, kus möödunud ööl sadanud pehme ja kohev lumi, mäesuusatajate keeles «puuder», täiesti puutumatuna seisab ja just sina oled see õnnelik, kes saab sellel esimesena oma kaared tõmmata.
Ülipikana tunduv sõit mööda ametlikku ja hooldatud rada tipust põhja kinnitab esmamuljet: ehkki rada on käänuline ja suhteliselt kitsas, umbes nagu meie Tartu tänav, ei kohta me ühtki sõitjat. Vali vaid, milline sõidutrajektoor endale sobib!
Ilm näitab, mida oskab
Kui Jasna populaarsemate tõstukite juures tuleb halvematel aegadel oodata 15 minutit või rohkem, et taas mäkke tõusma hakata, siis lõunaküljel pole järjekordi üldse.
Omaette elamus on kolme tõstuki abil taas tippu jõudmine. Siin saad aru, kuidas ilmastikuolud võivad vertikaalsuunas liikudes muutuda. Pole mingi ime, kui sa jõuad 200—300-meetrise tõusu jooksul tuulevaikusest ja selgest ümbrusest tuisu sisse, kus nähtavus ei ületa mõndkümmend meetrit, kuid kaks minutit hiljem tõstukilt maha astudes seisad juba päikesepaistes. Umbes nagu oleks sattunud kuhugi teadusparki, kus sulle demonstreeritakse eri ilmastikutingimusi.
Jasna põhjakülje kõrgemad nõlvad on tihti tugeva tuule tõttu suletud, kuid lõunaküljel on sootuks vaiksem. Raja algusest alla mäenõlvale vaadates võib madalamal hõljuvate pilvede vahelt näha lumesadu kõrvuti päikesepaisteliste laikudega. Sügavsinine vaheldub heledamaga, läbipaistmatu hall valge ja kollakaga. Võimas!
Hooldatud rada proovitud, võtame järgmiseks ette ametliku raja kõrval asuva puutumatu ja hooldamata nõlva. Minu esimene tõeline freeride! Kuigi vahel satub suuskade alla jäist lõiku, on enamasti võimalik teha muretut ja ohutut lustisõitu värskel «puudril».
Kui esimesel korral proovin kramplikult järgida oma õpetaja suusajälge, siis juba järgmisel sõidul tunnen julgust improviseerima hakata. Ja milline mõnu see on, valida ise oma marsruut! Tahan, keeran siitpoolt kuuske, tahan, hoopis teiselt poolt. Võtan julguse kokku ning proovin natuke hüpata ja kui juhtungi kukkuma, siis on maandumine nii pehme, et ainus mure on lumi krae vahelt kätte saada. Muidugi ei tohi eufoorias ettevaatlikkust minetada.
Kui aus olla, siis ega suurt rohkem sellest päevast konkreetselt ja kronoloogiliselt mäletagi. Nõlvad said igapidi läbi sõidetud ja traditsiooniline keskpäevane söögipaus lükkus sujuvalt õhtusse.
Rampväsinud, kuid paduõnnelik
Tunnistan ausalt, et ehkki kella poole neljaks, kui tõstukid seisma pandi, olid jalad umbes kuuetunnisest mäenühkimisest tõsiselt väsinud, oleksin võimaluse korral oma meeldivaid kannatusi veelgi pikendanud. Viimase tunni jooksul kordasin enne iga laskumist endale ja väsinud jalgadele, et see on nüüd küll viimane kord. Umbes nii, nagu laps lubab emale võtta viimase kommi.
Pärast kosutavat einet kahe kilomeetri kõrgusel asuvas kohvikus on aeg hakata teisele poole mäge ronima. Küllap eelkõige tahtejõu abil lõpule viidud rännak tasub end ära. Lisaks hirmilusale vaatele avaneb ees taas tühi nõlv: on ju siingi vahepeal tõstukid seisma pandud ning muidu ülerahvastatud mägi on vaid meie, poole tosina seikleja päralt.
Õhtul hotellitoas rampväsinuna lesides olen kindel, et annaksin ühe sellise päeva eest ära kõik neli seni mägedes veedetud päeva.
Tegelikult ei ole kogu eelneva jutu mõte veenda teid Jasnat külastades minema selle teisele, varjatud ja vähetuntud küljele, vaid lihtsalt suhtuda oma suusapuhkusesse loominguliselt. Muidugi on mugav ja lihtne püsida kõige rahvarohkematel ja tuntumatel radadel, kuid väikese uurimistöö ja pingutuse tulemusena võite leida selliseid paiku, mis annavad tõeliselt unustamatu kogemuse.