Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2445739t1h9ec3.jpg)
Et lehmade viljakus on väga nõrgalt päritav, saab palju teha nende õige söötmise ja pidamisega.
Esimest korda Eestis andsime täisratsioonilist segasööta Lääne-Virumaal Põlula katsefarmi lüpsilehmadele. Varsti pärast katsete algust hakati Eestis ehitama vabapidamislautu, kus saime Põlulas kogetut kasutada.
Tänu Põlula pikaajalisele katsele ja paljude teiste ettevõtete mõistvale suhtumisele oleme välja töötanud lehmade söötmise põhimõtted, arvestades nende vajadusi laktatsioonitsükli jooksul.
Suure geneetilise piimaannivõimega lehmad lüpsavad märkimisväärse koguse piima kehavarude arvelt. Kindlaid tõendeid on aga selle kohta, et piimatoodangu tõus vähendab viljakust: paarikümne aasta jooksul on lehmade tiinestumus esimesest seemendusest vähenenud keskmiselt üks protsent aastas.
Täisratsioonilise segasöödaga söötmise põhimõtted
Selline sööt valmistatakse meil järelveetavate söödasegistitega. Segatakse kore-, jõu-, proteiin-, vitamiin- ja mineraalsöödad ning tihtipeale lisatakse mitmesuguseid söödalisandeid, näiteks taimseid või loomseid rasvu, propüleenglükooli, pärmi eluskultuuri, soodat ja soola.
Kõik söödad peavad olema väga hästi läbi segatud, et ükski aine välja ei sorteeruks. Ratsioon peab arvestama lehmade füsioloogilisi vajadusi laktatsiooni ajal ja selleks tuleb lehmi grupeerida. Lehmi söödetakse nende soovi kohaselt, ratsioon peab vastama tegelikkusele, eriti oluline on pidevalt kontrollida söötade kuivainesisaldust.
Ratsioonide koostamine vajab teadmisi: igas lehma suutäies peab olema õiges vahekorras vajalikke toitaineid.
Täisratsiooniga söötmise eelised ja puudused
Piimatoodang suureneb 6—8 protsenti tänu sellele, et vatsas toimuvad fermentatsiooniprotsessid muutuvad stabiilsemaks.
Vatsas fermenteeruvad väga kiiresti mittevalguline proteiin ja suhkrud, pisut aeglasemalt teraviljades (välja arvatud mais) olev tärklis ja väga aeglaselt põhisöötades olev kiudaine.
Kiiresti fermenteeruvate süsivesikute söötmise korral langeb happesus vatsas nii madalale, et see pärsib tselluloosi ja hemitselluloosi seedumist. Viimati nimetatu vähendab omakorda nii kuivaine söömust kui toitainete kättesaadavust söötadest.
Toitainete parema omastatavuse tõttu vähenevad kulutused söötadele 5—7 protsenti ning saame kinnis- ja madalama toodanguga lehmadele anda odavamat ja halvema kvaliteediga sööta.
Piima rasvasisaldus suureneb 0,1—0,2 protsendiühiku võrra, sest paraneb kiu seeduvus.
Ainevahetushaigusi (atsidoos, ketoos) on vähem. Atsidoosi vähenemist seostatakse eelkõige kiudaine parema seeduvusega. Ketoosi peamine põhjus on keharasvade intensiivne kasutamine laktatsiooni algul.
Saame anda vähem maitsvaid söötasid ja söödalisandeid ning korraga mitut koresööta soovitud vahekorras.
Vähendame tööjõukulu lehmade söötmisel ja väheneb töötajate subjektiivsus.
Puudustena tuleks nimetada segisti muretsemise kulutusi ja tarvidust lehmi grupeerida. Muudatus võib tähendada ka hoonete modifitseerimist. Kõige sobivam on kasutada seda söötmistehnoloogiat vabapidamisega lautades. Samuti võib lehmade sage ümberpaigutamine tekitada neil stressi.
Söötmisgruppide moodustamise põhimõtted
Mida enam söötmisgruppe moodustame, seda täpsemini suudame katta lehmade toitumistarbe, seda tervemad nad on ja seda odavam on söödaratsioon. Et väikse karja puhul ei saa seda soovitust järgida, on gruppide arv alati kompromiss toodangu, lehmade tervise, tööjõukulu ja majandusliku otstarbekuse vahel.
Grupeerimisel laktatsioonistaadiumi arvestades järgitakse eelkõige lehma organismis toimuvaid ainevahetuslikke muutusi, eeldades, et loomad on võrdse toodanguvõimega.
Grupeerimine toodangust lähtudes eeldab, et on võimalik ja majanduslikult otstarbekas moodustada seitse-kaheksa söötmisgruppi. Vaid sel juhul saame katta erineva toodanguvõimega lehmade toitainetarbe piisavalt täpselt, muuta söötmise odavamaks ja piimatootmise majanduslikult tasuvaks.
Üsna sageli kasutatakse segasüsteemi. Näiteks jagatakse lehmad gruppidesse küll laktatsiooniaja järgi, kuid need, kes annavad vähem piima, pannakse teise, et nad liialt ei rasvuks. Toodangu alusel grupeerimise korral paigutatakse lüpsile tulnud lehmad suurema energiatihedusega söötmisgruppi, et nad liialt ei lahjuks ja avalduks nende potentsiaal.
Väikestes farmides pole otstarbekas gruppe moodustada. Selle meetodi eeltingimus on geneetiliselt väga ühtlane, kõrgaretatud Holsteini tõugu kari. Süsteemi on aastaid edukalt kasutatud Iisraelis.
Söödaratsioonide koostamise põhimõtted
Laktatsioonitsükli jooksul toimuvad lehma organismis väga suured muutused ning muutuvad nii toitainetarve kui energiabilanss. Tuleb pidada normaalseks, et hea piimalehm lüpsab laktatsiooni algul kehavarude arvelt kuni 1000 kilo piima ja kaotab kehakaalust kuni 150 kilo. Siiski tuleb söötmisega vähendada kehavarude arvelt saadavat piimatoodangut ja jälgida sedagi, et kehakaal ei väheneks liiga kiiresti.
Nii proteiini kui energia muutusteks ainevahetuses hakatakse lehmi ette valmistama kahe nädala jooksul enne loodetavat poegimist. Samuti kohandatakse looma vats tarbima suuri koguseid kergesti fermenteeruvaid süsivesikuid.
Poegimise eel saame palju ära teha, et lehmad säilitaksid võimalikult hea isu ka poegimise ajal ja hakkaksid kohe selle järel isukalt sööma. Oluline osa on jõusöödal.
Kui on võimalik moodustada poegimiseelsetest lehmadest eraldi grupp, tuleks seda tingimata teha paar nädalat enne loodetavat poegimist. Et tegelikku poegimisaega ei teata, võiks selle grupi söödaratsioonis piirduda kolme kilo odrajahuga. See energiakogus on piisav ka udara näärmekoe arenguks ja loote kasvuks.
Poegimiseelsesse söödaratsiooni tuleb lülitada proteiinsöötasid. Meie oludes sobib selleks hästi kuumtöödeldud rapsikook, mida tuleks anda kilo päevas. Seega tuleks proteiini poegimiseelses ratsioonis vaadelda pigem kui võimalikku energiareservi, see säästab glükoosi ja glükogeeni poegimise päeval ning esimestel päevadel pärast seda.
Poegimiseelse söödaratsiooniga saame palju ära teha poegimishalvatuse vähendamiseks.
Kinnisperioodil vajab lehm kaltsiumi. Et põhisöötadega, eriti liblikõielistega saavad lehmad kaltsiumi mitu korda enam, kui nad seda vajavad, on kaltsiumi imendumisprotsess pärsitud. Hormonaalsüsteemi kohanemine kaltsiumitarbe muutustega võtab aga aega ning see on üks peamisi poegimishalvatuse põhjusi. Poegimise eel tuleks eelistada kõrrelistest heintaimedest valmistatud silo.
Ratsioonid poegimisest kinnijäämiseni
Poegimisjärgne sööt peab olema lehmale maitsev. Jõusööda osa kuivaines võiks jääda maksimaalselt 50 protsendi piiridesse. Jõusöödast omakorda võiks poole moodustada mais. Kasutada tuleks väga hea kvaliteediga silo ning ratsiooni sobib hea hein. Olulised on proteiinsöödad, meie oludes on jällegi kõige parem kuumtöödeldud rapsikook.
Selles grupis tuleks lehmi hoida umbes kolm nädalat, sest poegimisjärgne ratsioon ei kata lehmade energiavajadust laktatsiooni tipp-perioodil. Lehmad kipuvad lahjuma ja nende piimatootmise võime jääb avaldumata.
Laktatsiooni tipp-perioodil lüpsavad lehmad piima veel kehavarude arvel, kuid nad on hakanud paremini sööma ja ketoosioht on möödunud. Ratsiooni koostamisel püütakse kuivaine energeetiline tihedus viia maksimumi, kahjustamata seejuures tselluloosi seeduvust. Tagasihoidliku energiasisaldusega silo ei võimalda koostada ratsiooni, mis loomade tervist ei kahjustaks.
Tipp-perioodil lüpsvate lehmade ratsiooni koostades tuleb jälgida, et see oleks väga kontsentreeritud ning sisaldaks rohusööta, mis annab ratsioonile koreda struktuuri, soodustab mälumist ja koos sellega tagab piisava sülje eritumise tekkivate hapete neutraliseerimiseks. Samuti peab ratsioonis maksimaalselt olema nii glükogeenseid kui amiinogeenseid toitaineid.
Laktatsiooni lõpetava lehma söödaratsiooni koostamine on keeruline.
Meie kari on geneetilise piimatootmise võime poolest üsna heterogeenne: üks osa säilitab hea piimaanni laktatsiooni lõpuni, osa hakkab seda langetama kohe pärast tiinestumist. Hea piimaanniga loomade ratsiooni kuivaines peaks olema enam energiat, teistel aga vastupidi vähem, et lehmad ülearu ei rasvuks.
Kui loomade arv ei võimalda eraldi söötmisgruppe teha, siis on ainult kaks valikut: kas taotleda suuremat piimatoodangut või säilitada lehmade tervist. Just selle ratsiooniga paneme suuresti aluse lehmade järgmise laktatsiooni toodangule ja tervisele.
Lehmad peaksid kinnijäämisel olema sellises toitumuses, mida me soovime näha poegimisel. Ülearu rasvunud lehmadel on lüpsile tulles rohkem ainevahetushaigusi ning nad tiinestuvad halvemini.
Laktatsiooni lõpetavate lehmade toodang pole enam kõrge ja nende ratsiooni võib lisada ka pisut väiksema toiteväärtusega sööta. Et kuivaine söömus on sellel ajal veel hea, saame nende energiatarbe rahuldada näiteks siloga ning anda koos märjema siloga põhku. Proteiinsöötadega tuleb olla ettevaatlik.
Kinnislehma toitainetarve pole laktatsiooniperioodiga võrreldes suur. Sellel ajal on eriline tähtsus mahukusel ja kiurikkusel. See tagab eesmagude suure mahutavuse ja soodustab kuivaine söömust laktatsiooni algul.
Kinnislehma söötmine avaldab mõju viljakusele. Teisalt ei tohiks lehm kinnisperioodil rasvuda. Talle antakse jõusööta ainult enne poegimist. Kui silo sisaldab piisavalt proteiini, ei vaja ta proteiinsööta. Hea silo korral tuleb aga ratsiooni lisada põhku.
RAAMAT
Olav Kärdi teadustöö sellest, kuidas piimalehmi sööta, ilmub kevadel täies mahus raamatuna. Teadlast oodatakse 17. märtsil Viljandisse. Ta jagab oma kogemusi põllumajandustootjate seminaril.
Allikas: «Sakala»