Tatrad on nagu ülisuur suusakeskus

Suusareiside korraldajale Valdo Kangurile meeldib Slovakkias juba seepärast, et seal on võimalik väljaspool ametlikke radu freeride’i sõita. Foto: Gert Kiiler

Kui Valdo Kangur organiseeris 1993. aastal oma esimese suusareisi Slovakkiasse, siis oli ta grupis ainus, kes mäesuusatamisest suurt midagi ei teadnud.

Praegu korraldab ta 42-aastasena osaühingus AdventuurExpert talve jooksul Slovakkiasse viis reisi ja õpetab soovijaile mäesuusatamise algtõdesid.

Kuid Kangur ei piirdu vaid ABC ettenäitamisega laugel mäenõlval. Juba kolmandal-neljandal päeval võtab ta õppurid sappa ning viib nad kõrgematele küngastele õpitut katsetama. Kiiremaid õppijaid ja kogemusega sõitjaid võtab ta aga kaasa freeride’ile, mida tehakse ametlike nõlvade kõrval paksus ja puutumatus lumes vabalt valitud rajal. Kes on selle ise läbi teinud, on saanud unustamatu kogemuse.

Reisikorraldaja ei osanud suusatada

Enne esimest suusareisi oli Valdo Kangur organiseerinud matkareise, muu hulgas ka mägedesse, ja turismireise Itaaliasse. Nii ei öelnudki reisikorraldaja pisikut veres kandev mees ära sõpradele, kes tegid talle ettepaneku teha suusareis kuhugi mägedesse.

«Mõtlesime nii ühe kui teise koha peale, kuid otsustasime Slovakkia kasuks, sest seal on suuri keskusi ja hinnatase sobib meile,» rääkis Kangur.

Sellel esimesel reisil veetis seltskond kogu aja Jasnas, mis on suurim ja mitmekülgseima rajavalikuga suusakeskus Madal-Tatrates. Mujale lihtsalt ei osatud minna ja tegevust leidus sealgi piisavalt.

Lumeolusid tuleb tihti kontrollida

«See oli päris pöörane minek: Euroopas olid samal ajal suured veeuputused ja ka teel nägime ainult rohelisi välju. Slovakkias Liptvosky Mikulaši linnas, kus me peatusime, oli kümme kraadi sooja ja inimesed käisid T-särgi väel ning meil tekkis tõsine kartus, kas lund üldse kusagil ongi,» jutustas Valdo Kangur. Õnneks selgus mägedes siiski, et lund on sõitmiseks piisavalt.

«Suusareisi korraldaja kõige olulisem ülesanne ongi olla kursis lume- ja ilmastikuoludega. Tuleb teada, kus on mägi avatud, millised on tuuled ja muud sellist. Ei piisa ka ainult internetist vaatamisest, sest seal võivad olla uue kuupäeva all vanad andmed. Kõige kindlam on helistada ja ise üle küsida,» tõi Kangur välja suusareisi korraldamise põhitõe.

Keskused tunnise sõidu kaugusel

Esimene reis läks korda: keegi luid ära ei murdnud ja korraldaja omandas kuigipalju sõiduoskusi. Samal reisil muretses ta endale Slovakkia suusakataloogi ja avastas, et ümbruskonnas on väga palju eri raskusastmega suusakeskusi. Kolmandal reisiaastal asus ta neid avastama.

Kui suusahuvilised ei soovi kogu reisi vältel vaid ühte mäge nühkida, siis on mõistlik valida selline hotell, mis oleks eri keskustest umbes tunniajase sõidu kaugusel. Nii jääb rohkem aega suusatamiseks.

«Kui eesmärk on ikkagi võimalikult palju sõita, siis kriitiliste lumeolude korral tuleb muidugi ka kaugematesse keskustesse minna, kuid see tingib varasemad ärkamised ja muu sellise,» põhjendas reisikorraldaja ja lisas, et kõike seda tehakse ikkagi lume nimel.

Viis esimest aastat õppis Valdo Kangur ise ja alles siis söandas hakata teisi õpetama. «Ma võtsin ühe korra Jasnas edasijõudnute suusatunde, kuid enamik minu teadmistest on tulnud vaatluste ja iseõppimise käigus. Olen jälginud suusakoolides õpetatavat ning nähtust endale vajaliku välja selekteerinud.»

Ise õpetades lihvib ta ka enda algtehnikat. Nii tugevneb põhi, mis aitab suuski igas olukorras valitseda.

Miks aga just Slovakkia ning mitte lähemal asuvad Soome ja Rootsi?

«Üks põhjus ongi see, et need on lähemal ja inimesed saavad sinna ka ise minna. Seal on kõik nii ära organiseeritud, et igaüks saab reisi korraldamisega hakkama,» põhjendas Kangur.

Rohkelt freeride’i radasid

Slovakkiasse organiseeritud sõidud sobivad inimestele, kes oma reisi korraldamise pärast muretseda ei taha ja kellele ei ole ka oluline, et suusarada oleks nii siledaks töödeldud kui Skandinaavias. Slovakkias on hakatud tõsisemalt keskusi arendama ja radu töötlema alles selle kümnendi algul.

«Õiged suusatamisoskused tulevad välja just mitte kõige siledamal rajal,» kinnitas suusaõpetaja.

Talle endale meeldib Slovakkia veel selle poolest, et seal on keskusi Skandinaaviaga võrreldes väga tihedalt. «Samuti on seal tunduvalt lihtsam leida freeride’iks puutumata ja metsikuid mäenõlvu, kus vara minnes saab esimesena lumele jäljed teha.»

Kangur jätab võrdlusest kõrvale Alpid, mis on lihtsalt omaette teema.

Organiseeritud reis laseb keskenduda sõidule

Slovakkia puhul ei saa mainimata jätta ka eestlastele soodsat hinnataset: täiskasvanu ühe päeva mäepileti maksumuseks kujuneb keskmiselt 250 krooni või veidi rohkem. Otepääl küsitakse tänavu puhkepäeva pileti eest juba 300 krooni.

Suurema bussiga ette võetavat suusareisi peab Valdo Kangur mugavaks seetõttu, et siis on võimalik keskenduda peamisele — suusatamisele.

«Ma olen küll matkasell ning saaksin ise söögitegemise ja muuga hakkama, aga ma ei viitsiks selle ja võimalike sõiduküsimustega suusatamise arvelt maadelda. Suusareisil tahaksin ikka sõitmisele pühenduda,» hindas ta.

Nuustakult maailma

Ka teised reisikorraldajad, kes varem piirdusid vaid sõidu ja ööbimise organiseerimisega, on tasapisi hakanud klientidele pakkuma lisaväärtusi, kas või suusaõpet.

Valdo Kanguri hinnangul peaks mäesuusatamisega alustaja tegema oma esimesed sammud siiski Eesti pinnal, kas siis Munamäel või Viljandi järve äärsetel nõlvadel. «Slovakkiasse minnes võiks ikka mingi tunne juba sees olla, kuigi on ka ilma hakkama saadud,» lausus ta.

«Mõnikord arvatakse, et mis see mäesuusatamine siis ära ei ole, aga kui sa pole ikka üldse üldfüüsilist trenni teinud, siis kõigepealt mine ja vaata, kui kaua sa seina najal kükitada jõuad,» andis Kangur algajale oma vormi proovimiseks nõuande.

Ta soovitab algul kasutada laenutustest võetud suusavarustust. «Ei ole mõtet kohe suurt summat kulutada, sest äkki hakkab sind hoopis rohkem huvitama lumelauasõit.»

Kui aga huvi suusatamise vastu on kindel, siis tasub esimese asjana muretseda saapad, mis oleksid mugavad ja täpselt jala järgi. «Sa ei tea veel kindlalt, milline sõit sulle täpselt meeldib ja milliseid suuski sa selleks vajad. Suuski võid veel paar aastat laenata, aga mugav saabas on väga oluline.»

Suusasokid ja -prillid

Suusarõivaste puhul on üks olulisemaid asju säärepehmendusega sokid. «Saabas hõõrub kogu aeg vastu nahka ja suusapükste kummiga osa või tavalised nailonsokid ei kaitse jalga põrmugi. Saapa sisse käib ainult suusasokk!» rõhutas Kangur.

Teise tähtsaima asjana nimetas ta mäesuusaprille, mis kaitsevad nii päikese- kui lumekiirguse eest. Samuti kindlustavad need igas olukorras nähtavuse.

Samuti peaks suusataja varustuses olema soe pesu, suusamask külmemate ja tuuliste ilmade puhuks ning spetsiaalsed suusakindad ja -püksid.

«Mõistlik on teha kõik selle nimel, et sa pärast ei ütleks, et suusareis oli jama, sest oli külm ja pidid haiguse tõttu pooled päevad voodis olema. Siis oled sa ise jätnud eeltöö tegemata.»

Kindlasti ei tasu suusatajal mäel riskima hakata, kui ta oma oskustes veel kindel pole. Samuti ei tohiks üksinda minna sõitma mitteametlikele metsaradadele, kuhu õnnetuse korral ei pruugi õigel ajal abi jõuda. Niisugustesse kohtadesse minnes tuleb teistele oma minekust kindlasti teada anda ja ka sidevahendid peaksid kaasas olema.

«Suusainstruktori olemasolu korral tuleks jälgida tema juhtnööre ning minna edasi samm-sammult,» toonitas Kangur. «Tähtis on positiivne suhtumine ja soov oma pisikesi hirme ületada. Õige algtehnika korral tullakse alla igast mäest, erinev on vaid kiirus.»