Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind on väga ärritanud see, kuidas viimase kuu jooksul on avalikkus käsitlenud meie riigi kõige tähtsama ja auväärsema inimese president Arnold Rüütli eraelu. See on räpane poriloopimine.
Teisest küljest ei ole ju selles midagi imestamisväärset, sest ka varasem aeg on näidanud, kui alatult käib erakondade võimuvõitlus. Selle juures kiputakse tihtilugu unustama oma tegelikke tööülesandeid ja rahva heaolu. Ainus eesmärk on võimust kinni hoidmine ja omadele kaasa aitamine.
Et taas on lähenemas presidendi valimised, siis on näha, et mõni erakond näeb kõvasti vaeva selle nimel, et Arnold Rüütel Kadriorust eemale peletada ja oma mees sellele kõrgele kohale upitada. Selleks on need jõud otsustanud käima panna kõik rattad, mis võiksid praegust presidenti maha teha.
Rahva silmis on Rüütel kõigest hoolimata endistviisi väga lugupeetud ja armastatud riigipea. Ma leian, et ta on seda ka igati väärt, sest teist nii sümpaatset ja meeldiva esinemisoskusega inimest oleks meie riigi etteotsa väga keeruline leida. Usun, et tema sõbralikust ja soliidsest käitumisest on välisriikides poolehoiu võitmiseks palju rohkem kasu kui võõrkeelte oskusest.
Eesti seadused ei anna presidendile otsuste tegemiseks küll eriti palju võimu, kuid silmapaistva rahulikkuse ja elutarkusega on Arnold Rüütel suutnud tänaseks väga palju kasulikku ära teha. Kindlasti ei saa temaga võrrelda paljusid praegusi noori tühikargajaid, kes lubavad kuskilt läbi murda ja niinimetatud kommareid ahju ajada.
Juba aastaid on poliitikud lubanud, et rahvas saab peagi presidendi valimise õiguse. Tegelikkus on olnud hoopis teistsugune. Näib, et selle lubaduse elluviimisega viivitatakse meelega, sest kõigile on teada, kellele kuulub valdava osa valijate poolehoid. Seepärast ongi kõvasti vaeva nähtud, et rahvas jääks ka 2006. aastal otsustamisest eemale. Kahju!