ÜLO MALLENE: kaubandusmees, kes leiutas sõna selvehall

Majandusteadlane ja eluaegne kaubandustöötaja Ülo Mallene peab Eesti edu aluseks kiiret erastamisprotsessi, milles ta ise Tallinna linnavalitsuse nõunikuna kaasa lõi. Samal ajal pooldab ta sotsiaalset turumajandust. Foto: Gert Kiiler

Eile oma 70. sünnipäeva tähistanud majandusteadlane Ülo Mallene on kaubandusteadmised saanud eestiaegsetelt meestelt, kuid tema karjäär jäi olude sunnil suuremas osas nõukogude perioodi.

Mallese kaubanduslik taust ulatub välja aega, kui tema vanaisa ja vanaonu osalesid koos Carl Robert Jakobsoniga Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi loomises.

Ülo isa Tõnis Mallene läks vabatahtliku koolipoisina Vabadussõtta ja sai pärast tänuks selle eest tasuta kõrgema põllumajandushariduse, hilisema kaubandus- ja majandustegevuse eest pälvis ta aga Valgeristi hoolsusmärgi.

Tänu mitmele õnnelikule juhusele pääses Mallese pere küüditamisest ja Nõukogude võimu repressioonidest. «Küll aga kukkus koos riigikorra muutumisega kokku kogu isa maailm. Kõik ideaalid, mille nimel ta oli töötanud, läksid kaduma. Kui viiekümnendatel aastatel kuulati meie kodus veel «Ameerika häält», siis kuuekümnendatel isa loobus sellest, sest ei uskunud enam valge laeva saabumisse,» meenutab Ülo Mallene.

Küll õnnestus perel pärast Stalini surma 1953. aastal tagasi saada maja Viljandis Leola tänaval, kus vahepeal olid venelased elanud. Ka praegu on nimetatud maja Malleste suguvõsa käes.

Eestiaegsete meeste tarkus

Noor Ülo Mallene ei valinud esimeseks ametiks sugugi mitte kaubandustööd, nagu oleks võinud eeldada. 1959. aastal tahtis ta astuda hoopis Tallinna Polütehnilisse Instituuti automaatika-telemehaanika alale, sest Nõukogude armee sõjalaevastikus oli tal tulnud tegelda enam-vähem samasuguse asjaga. Ta saatis isegi paberid vennale postiga ära, et too need kooli viiks.

Sõjaväest tagasi tulles otsustas noormees, et paremini sobib talle kaugõpe ja nii osutus valituks hoopis Tartu Riikliku Ülikooli kaubanduseriala. Eks selles valikus olnud tunda ka isa mõjutusi.

Esimene amet Ülo Mallese tööraamatus on Viljandi Tarbijate Kooperatiivi raamatupidaja õpilane. Kolme-nelja kuu jooksul sai värskest õpilasest pakkija ja ei läinud aastatki, kui tema ametnimetus oli vanemkaubatundja.

Ehkki Ülo Mallene on saanud olulisi tarkusi majanduses läbilöömiseks kodunt, peab ta ise suurimaks kogemuseks töötamist Viljandi Tarbijate Kooperatiivis koos meestega, kel oli seljataga eestiaegne kool. «See oli suurepärane ja väga hariv seltskond, kus oli nii Vene kui Saksa sõjaväe taustaga mehi, kuid sellest ei teinud keegi numbrit.»

Õppejõust Viru hotelli asedirektoriks

Järgmistel aastatel jõudis Ülo Mallene olla nii Posti kaupluse juhataja kui Abja Tarbijate Kooperatiivi juht. 1965. aastal kaitses ta kaugõppes diplomitöö. Soe ja kõrge koht Abjas tundus Mallesele liiga rutiinne ja ta otsis võimalust, kuidas sealt pääseda. See avanes aastase töö järel, kui talle tehti ettepanek kandideerida Tartu Riikliku Ülikooli õppejõuks.

«Ülikoolis õppimise järel sain ma diplomi, kuid teadmised tulid alles siis, kui õpetama hakkasin. Selleks, et olla hea õpetaja, peab ise väga suure töö ära tegema,» hindab ta. Enesetäiendamise ja erialase kirjanduse lugemisega on ta tegelnud süstemaatiliselt kogu edasise elu.

Kuus aastat kestnud akadeemilisele karjäärile tuli ajutine lõpp siis, kui tehti ettepanek hakata vastavatud Viru hotelli asedirektoriks. Et hotelli esimene mees oli ideoloogiategelane, kunagine Tartu julgeoleku ülem, siis vajati sinna ökonomisti ehk inimest, kes suudaks tööd organiseerida. See Mallesele sobis, sest ametiga sai ta kaasa neljatoalise korteri eksperimentaalmajja, mis oli tollases mõistes täielik luksus. Õppejõuna oli ta pidanud elama Tartu ühiselamus.

Baltimaade suurima selvehalli asutaja

Edasi viis ametiredel taas erialasele kohale, Tallinna 2. toidukaubastu kommertsdirektoriks. Viieaastane stressirohke töö Rein Ristlaane alluvuses hakkas sedavõrd tervisele, et arst andis valida: kas teine invaliidsusgrupp või töökoha vahetus.

Parajasti plaanis seesama 2. toidukaubastu avada Lasnamäel Baltimaade suurima iseteenindusega kaubahalli. Mallesel õnnestus ülemust mõjutada sedavõrd, et temast sai uue, Kotka nime kandva selvehalli asutaja ja direktor.

«Kotka käivitamine meeldis mulle eelkõige seetõttu, et ma sain esimest korda olla mingi asja loomise juures ja teha seda täiesti omapäi. Tööle tuli võtta ligikaudu 300 töötajat ja kui me septembris avasime, siis naistepäevaks olin ma suutnud lahti lasta umbes 25 protsenti töötajatest, kes ei sobinud. Nad kas jõid, varastasid või ei tulnud õigeks ajaks tööle,» meenutab Mallene.

Muide, termini «selvehall» mõtles välja Mallene ise, Kotka nime pakkus ta aga Tallinna sõpruslinna järgi.

Selvehalli kaubaga varustamine polnud direktorile kuigi keerukas, sest viis varasemat aastat toidukaubastus olid loonud piisavalt palju tutvusi.

Edukas töö Kotka juhina kestis 1985. aastani, kui Mallene puksiti mitmesuguseid põhjusi tuues direktoritoolilt minema. Sellest hoolimata ei läinud tema karjäär mitte alla-, vaid ülesmäge.

Enne üleminekuaega jõudis ta olla veel mitu aastat agrotööstuskompleksi Aiandus peavalitsuses juhtival kohal. See tõi kaasa nii isikliku sohvriga musta Volga kui ministri asetäitja mõõtu palga.

Tallinna kaubanduse erastaja

Oma karjääri kõige põnevamaks ja suuremat rahuldust pakkunud ametiks peab Ülo Mallene 1990. aastate algul peetud Tallinna Linnavalitsuse kaubandusnõuniku kohta, kuhu kutsus teda tollane linnapea Hardo Aasmäe.

«See oli Aasmäest väga julge samm — kutsuda endale nõunikuks üks nõukogude ajal vallandatud kauplusejuhataja. Aga ta tundis mind ülikooli ajast ja ju siis usaldas.»

Kahe aasta jooksul tegi Mallene Tallinnas põhimõtteliselt sama, mida Mart Laari valitsus terves Eestis ehk siis erastas. Nagu riigis, tuli ka pealinnas kõik ise leiutada, sest kogemusi polnud.

«Kui ma 1992. aastal sellelt ametikohalt lahkusin, siis oli 60 protsenti Tallinna kaubandusest erastatud.» Kiire lahkumine tuli aga seetõttu, et linnapeale avaldati umbusaldust, ja nagu tavaliselt, ei lahkunud ta üksi.

Otsa pidi ajakirjanduses

Aasmäest peab Mallene seniajani väga lugu. «Ta oli linnapea valel ajal ja vales kohas. Stockholmi või Helsingi linnapeana oleks ta väga kõva olnud. Tal on suurepärane analüüsivõime.»

Kaubanduses osalemise kõrvalt on Ülo Mallene tegutsenud ka ajakirjanduses. 1973. aastast sai temast tervelt 12 aastaks infobülletääni «Uut Kaubanduses» toimetuskolleegiumi esimees.

Tegelikult oli ta juba 1969. aastast kirjutanud ajalehte «Edasi» kaubanduskommentaare — kokku seitse aastat. Samuti on tema kommentaare saanud lugeda «Sakalast» ja «Äripäevast». Kui 1993. aastal plaanis «Sporditähte» välja andev Inreko Press hakata ilmutama majandusajakirja, avaldas Mallene soovi väljaande eesotsas olla.

«Professor Uno Mereste oli koos mõttekaaslastega tahtnud juba nõukogude ajal majandusajakirja välja andma hakata, kuid need katsed tõrjuti tagasi. Mul oli see kõik meeles ja nii saidki «Ärielu» esimeste numbrite kaasautoriteks sellised majanduskorüfeed nagu Uno Mereste, Raoul Üksvärav ja Raimond Hagelberg.»

Ülo Mallene jäi veel rohkem kui kolmeks aastaks «Ärielu» etteotsa, ajakiri ise tegutseb aga tänini.

Ka Mallese üks suuremaid skandaale oli seotud ajakirjanduses avaldatud mõtetega. 1976. aastal avaldas ta «Noorte Hääles» arvamust, et inimesed võiksid ratsionaliseerida oma kaubanduslikku käitumist ning selle asemel, et iga päev poes käia, võiks nädala varu korraga ära osta. Tänapäeva Eestis väga loogilisena tunduv mõte pakuti välja ajal, kui valitses kaubadefitsiit. Välismaalt laenatud ja seal kenasti töötanud teooria ei sobinud kuidagi Nõukogude praktikaga.

Kaubandustöötaja pole inimene

Praeguses kaubanduses riivab Mallese silma eelkõige see, et kaubandustöötajat ei peeta inimeseks.

«Kuigi me tahame end pidada Euroopa osaks ja samastuda kristliku maailmaga, ei paista see meie kaubandusest sugugi välja. Kauplused on lahti hilisõhtuni ja pühapäeval. Aga pühapäev on püha päev: siis minnakse kirikusse või jalutama ja veedetakse niisama perega aega. Meil käiakse hoopis šoppamas. Saksamaal, Inglismaal ja teistes arenenud riikides sellist asja ei näe!»

Ta toob näite omast kogemusest, kui ameeriklased käisid kunagi Kotka selvehalli vaatamas ja ütlesid, et nemad tahaksid ka pühapäeviti kauplust niimoodi lahti hoida, kuid ei jõuaks selle eest maksta.

«Eestis pole toimivat kaubandustöötajate ametiühingut,» lisab Mallene.

Eesti majandusedu põhialuseks peab Ülo Mallene ikkagi seda, et omal ajal viidi kiirelt läbi erastamine. Selline seisukoht võib tunduda veidi üllatavana, kui teada, et Mallene on Rahvaliidu liige.

Sotsiaalse turumajanduse pooldaja

«Ma ei ole kindlasti ultraliberaalse majandusmudeli pooldaja, mulle meeldib sotsiaalne turumajandus, selline segaturumajandus, nagu oli Teise maailmasõja järgsel Saksamaal,» selgitab ta.

Mallene ei poolda astmelise tulumaksu kehtestamist, sest proportsionaalne tulumaks on ennast õigustanud. «Las tulumaks langeb 20 protsendini, sest see tõstab tarbimist. Küll aga oleks aeg hakata mõõdukalt taastama ettevõtete tulumaksu,» arvab ta.

NOPPEID

• Ülo Mallene on sündinud samas majas, kus ta hiljem aastaid töötas. Praegu teatakse seda Viljandi kaubamajana.

• Ta on saanud Nõukogude kaubandustöö eesrindlase rinnamärgi.

• Üks tema veendumusi on olnud läbi aegade see, et asju ei aeta korda mitte kirja, vaid telefoni teel. Nõukogudeaegne suhtumine, et kui ma olen kirja ära saatnud, siis on töö tehtud ja süü justkui kaelast ära, ei taga edu.

• Ülo Mallene on viie kaubanduse juhtimist, korraldamist ja kaubatundmist käsitleva raamatu autor.

• Nooruses tublisti sporti teinud Ülo Mallese nimel peaks seni olema suurem osa Viljandimaa kiiruisutamise rekorditest.