Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlise viljandlasena olin sügavalt nördinud, kui lugesin 31. jaanuari «Sakalast» uudist «Volikogu ei andnud tammele lootust». Mulle ei anna rahu härra Loit Kivistiku seisukoht, et looduskaitsjad jäid oma vastuargumentidega hiljaks. Midagi ei ole veel hilja muuta, sest igat protsessi saab peatada enne, kui see on lõpule viidud.
Sellel tammel on vähemalt sajandipikkune ajalugu. See puu on näinud Eesti Vabariigi väljakuulutamist kõrvalasuva kohtumaja trepil ja elanud üle raskeid aegu. Aga nüüd ta peab andma elu lasteaia eest, mille asukoha valik on väga ebaõnnestunud.
Ma leian, et meie linnake peab seisma iga puu ja põõsa eest. Rohelus on meie uhkus ja kingitus tulevastele põlvedele! Jalutasin hiljuti spetsiaalselt selle tamme pärast läbi Prokuröri pargi ja pean tunnistama, et kõnealune puu jättis oma majesteetlikkusega väga võimsa mulje.
Keegi mainis mõne aja eest ajalehes, et tammelt võiks võtta võsu ja seeläbi säilitada puu järjepidevuse. Kallid inimesed, tulge mõistusele! See ei ole paljuvits, mis hakkab maa sisse torgates kasvama.
Sellist elujõus tamme ei tohi maha saagida. Kaldun arvama, et minuga ühinevad väga paljud kodulinna kalliks pidavad elanikud. Tahaks väga näha seda südametut saemeest, kes oma käe sellise iluduse külge paneb. Kas meie endi linnavolikokku valitud inimeste südamed on tõepoolest nii külmad, et nad lasevad sellel kõigel sündida?
Hoidkem ja säilitagem oma kodukoha loodust, et lasteaiatädid saaksid ka tulevikus väikestele Viljandi kodanikele rääkida, et see tamm on oma vanusega ära teeninud edaspidise eksistentsi ning võib meile rääkida nii mõndagi.