MISKIPÄRAST ON MUL tekkinud tunne, et küpseb üleüldine kriis. Sündmused on hakanud mäest alla veereva lumepallina paisuma. Iga järgnev juhtum on eelmisest mahukuselt suurem. Poliitikute käegalööv suhtumine ainult süvendab vastuoluderikkust.
Kuldid salamisi rukkis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsioloog Juhan Kivirähk avaldas hiljuti arvamust, et Eesti eliit ei hooli enam oma rahva hinnangust. Arvamusuurija seisukohaga saab ainult nõus olla. Vähem kui aasta jooksul aset leidnu kinnitab seda ülimalt ilmekalt. Nihked hoolimatusele kaaskodanike vastu on vallutanud paljud elualad ega näita taandumise võimalustki.
EELMISE AASTA esimesel poolel tekkinud küsitavused pangandusringkondade tegevusest jõudsid oma kõrgpunkti alles tänavu. Mulluse aasta esimesel poolel lõpetati uurimised teatud optsioonide tegemise kohta, milles osalesid nii endised kui praegused pangajuhid. Ühed küsitavused summutati, aga uued olid juba sündimas.
Tänavu jaanuaris selgus pangahärrade tegevusest uusi karme tõsiasju. Sügisel vaikiti hoolikalt defektiga raha ringlusse paiskamisest. 2006. aastal lahvatas praakraha skandaal siiski ja täie jõuga. Ainuke põhjus vaikimiseks oli soov vaikselt asi ära korraldada.
Tulemus oli vastupidine: pank muutus ebausaldusväärseks. See on väga kahetsusväärne, sest Eesti Pank on olnud rahva mõistes usalduse lipulaev. Pangahärrade pikalt kestnud varjamiskatse lasi selle paljude silmis põhja.
TEINE RIIGI institutsioon president, mis on alati pälvinud kõrgeid usaldusprotsente, sai veelgi suurema hoobi. Kui meie riigi esimest meest ümbritsevad tegelased, kes raskuste ilmnedes algul vaikivad ja seejärel vassivad, siis on asjad ikka väga viltu.
Presidendilossi juhtumi vastuolude tuum ei olnud mitte presidendi lapselaste pidutsemises. Kas nüüd just loomulik asi, aga juhtub ikka. Selline käsitlus tekitas pigem kahjutunnet laste ja nende vanavanemate vastu. Skandaaliks paisus lugu püüdest algul juhtunut varjata ja hilisem vassimine üksikasjadega.
Kadrioru sündmustest rääkis ainukesena usutavat juttu julgestuspolitsei juht Lepikult, kes pidi seetõttu tagasi astuma. Hiljem pandi ametnikud selliseid valesid lausuma, küll koodlukkudest, küll muust ebaolulisest, et lausa piinlik oli vaadata.
ISELOOMULIKULE sündmuste jadale pani krooni Loode-Eestis toimunud looduskatastroof. Jällegi püüti asi maha vaikida, kusjuures mitme ministeeriumi koostöös. Lootus oli, nagu viimasel ajal ikka, et äkki asi sumbub rahulikult. Ei läinud palju aega, kui selgus, et tuhanded linnud on surnud ja kui palju neid kevadise rände ajal veel hukkub, on selgusetu.
Tegevusetuse organiseerimisel on mängus kaks ministeeriumi, sise- ja keskkonnaministeerium, mis peavad tagama kogu rahvale turvalise elukeskkonna. See paneb lihtsalt käsi laiutama.
Kokkuvõtteks ei jää muud üle, kui teha lihtne järeldus. Kui üks sündmus võib olla juhus ja teise puhul saab kiruda halba õnne, siis kolmas selline sigadus on juba seaduspärasus. Ükskõiksus pole põhjendatud millegagi.
VAIKIMIST SAAB meie seaduste puhul põhjendada ainult riigisaladuse hoidmisega. Tuleb välja, et meil tehakse seda poliitikute, ametnike ja pankurite suva järgi. Mis muud jääb üle, kui oodata tähtsate meeste järgmisi vaikusse valatud tähthetki.
Tahes-tahtmata tekib võrdlus meie metsade ühe peremehe, metssea käitumismallidega. Tavaliselt liigub seakari metsas röhkides ja võsa ragistades, sest vaenlasi neil meie oludes eriti pole. Karja käitumine muutub öisel ajal kartuli- ja rukkipõldu kündes.
Kuuvalgel tegutsejat võib oodata inimese karistus. See paneb sead käituma kavalalt, ülimalt vaikselt ja ettevaatlikult. Sellist käitumist toidab lootus, et pärast kõhu täissaamist õnnestub vaikselt minema hiilida. Aga ei pruugi õnnestuda. Üleöö võib tekkida põllu äärde varitsustorn, milles istuvalt jahimehelt (ajakirjanikult) head loota kindlasti pole.