Millest mõtleb mees sünnipäeva hommikul?

Kiluleiba hommikul suurt süüa ei julgenud, et viimaks annavad naised musi. Ettevaatus tasus end ära. Foto: Elmo Riig

Millest mõtleb mees oma sünnipäeva hommikul, kui tuba on jäänud vaikseks ja lõunase teatrisseminekuni aega veel mitu-mitu pikka tundi?

Ta üritab aega surnuks lüüa, käib ikka toast tuppa, kolistab külmutuskapi uksega ja vaatab igatsusega härmas õllepudelit, millelt muidu kohe korgi pealt kisuks, aga täna ei saa.

Hommikul tundus, et aega on vähe, kogu aeg on suur kiire, aga nüüd oleks aeg nagu seiskunud ja järele jäänud ajaga ei mõista midagi peale hakata.

Puhtad riided ripuvad triigitult-viigitult puul, tuletades meelde peatselt algavat kohustust. Mõtteis mängivad emotsioonid — elevast lapsikust ootusärevusest kuni masenduseni: on mul seda kõike üldse vaja!?

Mees üritab lugeda hommikusi lehti, aga kõik uudised tunduvad mõttetud, närviline ootus ei lase süveneda ja leht lendab köögilauale. Üht väikest võileiba tehes tabab mees end mõttelt: näe, kui hästi võib maitseda üks lihtne kiluleib. Stopp! Rohkem ei tohi süüa, pärast annavad naised musi, siis ei tohi ometi kilu järele haiseda.

Taas toast tuppa, korraks pikali ja jälle püsti. Habe on aetud, lõhna on ka pisut lokkide vahele lastud. Mis siis veel teha?

Teeks õige tööd, istub ta laua taha, aga pärast paariminutilist põrnitsemist ja nüri pliiatsiga sirgeldamist kaob seegi isu.

Ei, täna pole tööpäev. Tööd teeme siis, kui see asi on ükskord kaelast ära.

Jah, töö. Mõtted liiguvad üldisemate avaruste poole. Tööd on tehtud üksjagu. Meelde tulevad pildid lapsepõlvest, kooliajast, igapäevastest sõitudest Tallinna ja Märjamaa vahet, meenuvad Nukuteater, Noorsooteater, Ugala, Vanemuine, Estonia, reisud kaugemale ning kolleegid siit ja sealt ilmanurgast. Mees meenutab.

Siis järsku tuleb mõte: tea mis nad seal teatris teevad ka? Naised on muidugi köögis. Oi, kui hea meelega istuks nendega seal kaitsvate seinte vahel, kui saaks, kui poleks minu päev. Aga komme ei luba. Komme nõuab, et sel päeval pean tulema teatrisse tund aega enne ja mitte varem. Ega nad seal minu tarbeks mõnda lollust välja ole mõelnud. Jumal hoia, kui ei peaks mingit jama läbi tegema!

Kuigi, eks neid hullusi ja lollusi ole aegade jooksul ise küllalt tehtud, meenutab sünnipäevalaps pikka eluteed. Tihti küll on vembuviskajad teised, ise on ta lihtsalt sattunud samal ajal juures olema, sest kuidagi on nii läinud, et meest on ümbritsenud kõiksugused arenenud fantaasiaga inimesed, kellele miski siin ilmas pole võõras olnud.

Jah, aga see pikk elutee...

Eks üritata ju alati juubelite puhul nalja visata, räägitakse ei tea mitmendast noorusest ja uuest rõõmsast algusest, aga küllap püütakse sellega varjata kõhedat tunnet, mis kõigile naha vahele poeb, kel endal uue aastakümnendi ettekerimisega tulnud kokku puutuda.

Mis siin ikka rõõmustada ja nalja visata, eks tahame näidata, kui surematud me oleme ja kuidas juubilari tervist nähes talle veel vähemalt viiskümmend aastat lisada võiks. Aga elu on elu.

Juubilar sügab korra lõuga ja mõtleb siis taas pisikeses korteris nagu lõvi puuris ringi tammudes omi mõtteid. Päris hea on niiviisi mõelda, läheb aeg ka kiiremini.

Tervis, ptüi-ptüi-ptüi, on ju enam-vähem korras. Mingi niisugune mõnus polster on seljas, aastas üle paari päeva haigustele ei kulu, natuke sai palka ka juurde, tööd on pidevalt, üritan ikka selline mõnus parajuslane olla. Mehe tuju läheb korraga paremaks. Mis seal ikka, eks neid kuuekümneseid ole nähtud küll. Kuigi ega see elu siiski enam väga meelakkumine olla saa, suurem osa mett on selles elus juba ära lakutud.

Äkki märkab mees ajalehe vahelt väljaulatuvat paberit. Mingi reklaam või? Vaataks üle, järsku on midagi lilla või tumesinisega trükitud, saaks välja lõigata ja kunagi hiljem kostüümikavandite peal riideproovidena ära kasutada. Lilla ja eriti potisinine hakkavadki otsa saama. Need pole populaarsed värvid, inimesed neid ei kasuta, aga mees teab, kuidas just need värvid teatrilaval oma sära välja toovad.

Jah, vaatame seda paberit. Ei, see pole reklaam. See on mingi kiri. Kuidas ma seda varem ei märganud, naine kah ei näidanud. Mis see on siis?

Ja mees loeb.

«Kallis Vausikene! Ikka ütleme Sulle Vausikene, sest see nimi on niisugune mõnus. Nagu Kausikene. Maurile ei öeldud Rausikene, teatris on vahel pausikene, aga sina oled Vausikene.

Sa oled mul kogu aeg meeles. Sa oled meeles, sest me teeme koos tööd. Meil on juba seitsmes töö käsil ja lõppu pole praegu näha. Muidugi pole seda palju. On lavastajaid, kellega Sa oled palju rohkem koos proovisaalis tunde veetnud. Ja ikka on sul olnud neid lavastajaid, kes on Sinuga ühe laine peal olnud, kellega koos oled välja mõelnud lavakujundusi, mida kokku on saanud juba üle kahesaja.

Tänapäeval lavastajad enam kahesajanda lavastuseni ei jõua. Intensiivsed kunstnikud aga teevad kolmsadagi ära. Teevad nad siis rohkem tööd? Ega neid ameteid mõõta saa. Loen Sinu ajaleheintervjuust Su sõnu ja kirjutan neile mõttes kahe käega alla.

«Kui inimesel on tööd, siis on ta rahul — leib on laual ja teinekord ka õllepudel põues.»

«Teatris vanus ei loe. Mul võib siin ea poolest olla poegi ja tütreid, aga teatris tuleb inimestega suhelda nii, nagu võrdne suhtleb võrdsega. Mõnel tuleb ära unustada minu hall pea ja ma ise ei märkagi kellegi roosasid põski,» räägib Vaus ja asetab käe hellalt rinnale. «Töö teatris käib läbi südame!»

Jaak Vaus on kümme aastat Nukuteatris peakunstnik olnud, seal väikese inimese hinge kõige sügavamatesse soppidesse piilunud ning nüüd ka kõikjal mujal elus eelkõige ausust ja siirust hindama õppinud.

«Aarete saares» tehakse püssipauke päris püssirohust, mitte lihtlabastest tongidest. Ka kõik muu on ajastutruu ja otsekui päris ning mitte ükski näitleja ei tee mitte midagi lõdvalt või üle jala.

«Viis sajakilost meest müttavad laval ja vinnavad end üle parda. Osa purjeka küljelaudu on meil tulnud juba välja vahetada,» ütleb Vaus uhkusenoodiga hääles. «Sellist asja pole varem olnud, et mängitakse nii intensiivselt, et dekoratsioonid juba esimestel mängukuudel paikamist vajavad!»

Ometi ei hakka Vaus otsima vastust küsimusele, kumb talle rohkem korda läheb, kas teater lastele või täiskasvanutele. «Ma ei tee sellel vahet. Teater ise läheb mulle korda!»

«Kunstnik võib ju papitükke maketi peale välja lõigata, aga kui dekoratsioonid töökojas ei valmi, kui helid ja valgus neid särama ei pane ning kui näitleja seda kõike suureks ei mängi, on tulemus null.»

Ma loen ja tunnen, kuidas hea mees ütleb õigeid asju. Hea mees, kelle süda on õige koha peal ja lööb nagu vaja. Ja kuigi me elus vahel rahmeldame ja rabistame, teame mõlemad, et kui vaja, siis saame ka vaikuses töötada. Just siis sünnivad need kõige paremad leiud ja huvitavamad lahendused.

Vahel me ka ragistame, see tähendab ragistan mina, kui unustan ära Sinu kogemuse ja mis seal siga salata, ka Su vanuse. Aga see on asjade loomulik käik. Teatris põletakse, põletakse nagu säraküünal ja keegi ei tea, kui palju veel säriseda on jäänud. Aga ega säraküünal sellepärast vähem särise, ikka kuni lõpuni. Alles pisuke aeg enne lõppu muutub leek väikeseks ja kustub, see aeg peakski olema lühike. Ja niikaua kui haihtub suits, niikaua meid mäletatakse. Siis tulevad juba uued kujundused.

Ei, Vausikene, see pole mingi kalmujutt, see tuletab meile lihtsalt meelde meie aega siin maailmas ja seda, et me maalime liivale.

Aga oi kui tore on liivale maalida!

Ma ju tean, kui põhjalik Sa oled oma töös, kui suure haardega ja samas üksikasjalikult Sa teemasid läbi töötad. Tean ka, et Sa mõtled majanduslikult teatri peale, niisama laristama ei hakka. See on väärt omadus. Tean, et Sa oled truu ja reetmist ei salli, aga pikka viha ka ei pea. Ülbust ja ebaviisakust ei kannata, aga kellelegi seda nina alla hõõruma ka ei lähe.

Sa oskad näha väikestes asjades suurt ja suurtes asjades üldist. See on haruldane võime selles killustunud maailmas. Ja Sinu aforismidest teatri kohta võiks ammu raamatu välja anda.

Tänasel päeval soovin meile kõigile ilusaid ja pikki hetki koos sinuga, armas Vausikene, sest Sa oled iga hetke nendest sajaprotsendiliselt väärt! Sinu Peeter.»

Mees istub köögilaua taga taburetil ja põrnitseb paberit. Kust kurat see siia sai? Nojah, hea küll. Väljas kraaksatab vares ja toob reaalsuse tagasi. Ongi aeg juba niikaugel? Teksapüksid jalga, must särk selga, kamm hõbelokkidest läbi, viimane pilk peeglisse. Ta naeratab ja väljub. Mõtleb korra edevusest taksot kutsuda, aga lööb siis käega ja marsib kiirel sammul läbi lumivalge Valuoja oru suure punase maja poole. Nüüd see siis algab