Võrtsjärvest kõneldes mainitakse enamasti limnoloogiajaama all lainetest välja turritavat poolehektarilist Tondisaart. Hoopis vähem teatakse järve lõunaossa jäävast Pähksaarest, mille suurus on koguni 16,4 hektarit.
Pähksaar on kui kaabulott Võrtsjärves
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pikasilla—Rõngu maanteelt keerab kohe pärast Purtsi jõge vasakule metsatee, mille alguses teatab silt, et Vooremägi on täpselt ühe kilomeetri kaugusel. Mõlemal pool kasvav imekaunis männimets taandub järsku ja paljastab hoonetekobara, mille tagant ilmub nähtavale kõrge küngas, taustaks järve lumine jääväli.
44 meetri kõrgune järsunõlvaline Vooremägi paneb kohe arvama, et seal on kunagi olnud eestlaste linnus. Nii see ongi. Siit hoiti pilku peal Võrtsjärve ja Väikest Emajõge pidi kulgenud jää- ja veeteel. Mõne jutu järgi olevat mäe all keldrid ja käigud, mäe pealt avaneb aga imeline vaade.
Põhja pool seletab silm järvest välja kõrguvat metsatukka. See on Võrtsjärve suurim saar Pähksaar, millest lõuna poole jäävat ala kutsutakse Väikejärveks. Saarele meie tee viibki.
Jää on lumega kaetud ja kitsastest pragudest lõhestunud. Meenub paari päeva tagune jutuajamine kaluritega, kelle väitel olevat madal järveots põhjani kinni külmunud. Seega pole jää all ilmselt kedagi vingerdamas. Kes ellu tahtis jääda, see ujus varakult sügavamatesse kohtadesse.
Nii paremal kui vasakul kaldal paistavad hooned. Kalasaare puhkeküla õuel liigub inimene ja haugub koer. Suur ekskavaator lösutab rannas. Muidu tundub puhkeküla talviselt väljasurnud olevat.
Kolm kilomeetrit jääteed lüheneb kiiresti ja saar paistab üha paremini. Vasakule jääb poolsaar, mida on tänu roostikus kulgevale paadikanalile hästi näha. Pähe jääb püsima mõte, et Pähksaarelt naastes tuleks sealgi ära käia.
Pähksaar on sarapuude saar
Juba ongi saar kiviviske kaugusel. Tekib küsimus, kuidas maalapikese keskel kõrguvasse metsatukka pääseda, sest kitsas rooriba ja mätlik rannaniit on lund täis tuisanud.
Võtame suuna läänekaldale. Varsti selgub, et valik oli õige: roostikunuki tagant ära keerates paistab pikk paadikanal. Selle taga kõrgub põlispuudega küngas, millel on väike maja ja kõrvalhoone. Rannas seisab ajahambast puretud saun ja paadikanali alguses kuulutab silt, et tegemist on eramaaga.
Kaugelt tulnud külalistena võtame endale siiski õiguse saarel ringi hulkuda.
Pähksaar näib kaabulotina: keskel on kõrge küngas, ümberringi aga mätastega rannaheinamaa. Meenub linnumehe Olev Merivee jutt, et vanasti tehti saarel heina ja veeti see jääd mööda suurele maale. Praegu heina enam ei tehta ja püsielanikkegi pole.
Aga saar on ilus. Suvel korraldati seal koristustalgud, mille käigus raiuti künkal kasvavate põlispuude alt võsa. Seega on künka otsast igas suunas hästi näha. Põlispuud kutsuvad südamesse vaimustuse: tammed, kased, vahtrad ja pärnad on jämedad ning kõrged. Palju on sarapuupõõsaid, mis olevat sellele maalapile nime andnud.
Saare põhjaosas jääb silma noor kasehõrendik ja rannaheinamaal kasvavad pajupõõsad. Kauguses terendab pisike Ainsaar, Tartu ranna poolt paistavad kõrge kaldajärsak ja talumajade katused.
Järve lõunaosas on terve saarestik
Üks elanik näib saarel siiski olevat: palju on näha rebasejälgi. Reinuvaderi jäljerida kohtub ja läheb siis paralleelselt hiirte tippivate jäljekestega. Järvejääl on kalpsanud ka jänesed ja poolsaare roostikus on ringi mütanud metssiga. Linnutundjate jutu järgi on Väikejärv linnurikas paik ja läbirände ajal on seal tuhandeid tiivulisi. Tihti juhtub, et saarele tulijat seirab ka merikotka pilk.
Lahkume Pähksaarelt ja suundume poolsaarele, mis võiks sama hästi saar olla, sest seda ümbritseb peaaegu igast küljest vesi. Vaid üks pajupõõsaste riba lubab oletada, et sealt võib kuiva jalaga kaldale pääseda.
Meenub raamatust loetud jutt, et Võrtsjärve lõunaosa poolsaared on kunagi saared olnud. Seega laius seal kunagi lausa arhipelaag. Hiljem loetud raamatutarkuse järgi kannab poolsaar Petassaare nime.
Petassaare tipp kujutab endast madalat küngast, millel kasvavad jõulupuu mõõtu kuused ja sihvakad kased. Paik on igati ilus, et seal suvel piknikku pidada.
Naaseme jääd mööda Vooremäele. Hõredate puudega kaetud küngas lausa meelitab end imetlema. Mööda treppi üles, veel enam aga alla ronimine on riskiga seotud, sest astmed on libedad. Kuid kõrgelt avanev vaade on see, mis loeb ja mägironimist ette võtma sunnib.
Vooremäe põliselanik linna ei igatse
Otse Vooremäe külje all on väike maja, mille korstnast tuleb suitsu. Olev Merivee soovitas sinna sattudes kindlasti perenaist külastada. Liidia Puusepp on 97-aastane ja kogu oma elu Vooremäel elanud.
Tarmukas memm kutsub külalised kohe tuppa. Ta kõneleb Tartu murdes, et on siin praegu ainus elanik. Naabruses asuva hoonetekobara omanik olevat kohal paaril päeval nädalas, muul ajal õpetab ta Abja Gümnaasiumis lastele koolitarkust.
Memm räägib, et linnas tema elada ei tahaks, siinses enam kui saja aasta vanuses majas tunneb ta end hästi. Viljandis käib ta arsti juures, sest seal elab tema tütar.
«Jalad on ära ja süda noorest saati veidi haige,» selgitab perenaine, miks ta mõnikord arstiabi vajab. «Aga kui voodist üles saan, siis liigun ka väljas ringi,» lisab ta.
Memm ei pea ise suurt vaeva nägema. Viljandis ja Tartus elavad lapselapsed on sagedased külalised ja abis käib ka üks pere Purtsist. Lastele meeldivat Vooremäel väga.
Rahvast liigub seal palju, eriti suviti. «Mõni läheb kalale, tullakse ka piknikku pidama,» räägib perenaine.
Osa Pähksaarest kuulus mulkidele
Kui jutuks tuleb Pähksaar, siis teab memm nii mõndagi jutustada. Saarel elas Reilsoni pere. Pool saart olevat Eesti ajal kuulunud Viljandimaale, pool Tartumaale. Põhjaosas tegid heina Juderid Vanasaartelt, alumises otsas aga Pühaste ja Aakre inimesed. Viimane Reilson elas saarel veel Vene ajal. Praeguseks on nende maad kellelegi maha müüdud ja maja kasutatakse suvekoduna.
Viljandimaale ongi saartelt kiviga visata. Pähksaarest põhja pool kohtuvad Tartu-, Viljandi- ja Valgamaa piir.
Liidia Puusepp meenutab, et esimese vabariigi ajal läks saarest ja Vooremäest mööda talitee, mida pidi Tarvastu mulgid vedasid vilja ning sealiha Puka raudteejaama, tagasi sõitsid nad jõusööda ja linakookide koormatega.
Memm kinnitab muigelsui, et ta on veel keisriaegne laps: tema sünniaasta on 1909.
Peres oli kaheksa tütart, kellest kaks surid noorena. Praegu on lastest elavate kirjas veel Liidia Puusepa 90-aastane õde. Isa oli kalur, kes 1925. aastal kalastades uppus. Ema pidas veel paar aastat kaluriametit ja loobus siis sellest. Maja ehitas Vooremäele pika laenuga riik.
Memm peab kõige hullemaks võimuks, kelle ajal ta elanud on, nõukogude võimu. «Kui ilusad olid Mulgimaa talud kahel pool teed!» meenutab ta Viljandis käimisi. «Pärast põletasid uusmaasaajad isegi aiad ära.»
Lahke perenaine loodab Vooremäel vähemalt oma sajandat sünnipäeva pidada.