Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2445429t1h039e.jpg)
Eile alustas Ugalas proove Marko Matvere, kes toob suure saali lavale Karoly Szakonyi komöödia «Saateviga».
Marko Matvere, kui poole pealt teie kätte sattunud «Chicago» välja arvata, siis on see vist teie esimene lavastus. Kuigi muusikali publiku ette toomine oli kindlasti suur töö.
Suur töö jah, kindlasti oli see suurem töö kui praegune. Kusjuures seal olid amatöörid, siin on professionaalsed näitlejad, kellega me räägime ühte keelt.
Miks hakkab hea näitleja lavastama? Kas see pakub rohkem võimalusi?
Mina isiklikult arvan, et võib-olla olekski parem see, kui näitlejad hakkavad lavastama, mitte et seda teeb äsja teatrikooli lõpetanu, kes ei tea elust ega armastusest midagi.
Iseenesest on hea, et noor inimene harjutab kätt, aga kui palju ta oma õppetööga teiste inimeste, eelkõige vanemate kolleegide aega raiskab! See vist ei ole päris õige. On muidugi ka sündinud lavastajaid, kelle puhul vanus ei loe.
Noorena mõtlesin, et kuigi näitlejad ja lavastajad on inimeste silmis üks teatriseltskond, on nad eri andelaadi ja ambitsiooniga, elavad eri maailmades. Ma mõtlen eelkõige neid lavastajaid, kes ise ei mängi.
Nüüd, vanemana, olen aru saanud, et päris nii see ei ole. Kas näitlemine või lavastamine — see on ikkagi eelkõige suhtlemine publiku ja maailmaga.
Osalised aitas teil valida Peeter Tammearu, sest te ei tunne Ugala näitlejaid nii hästi. Kas te ootate nõuandeid ka lavastades?
Oleks küll hea, kui ta ütleks mõne märkuse, mis aitab ära hoida põhjalikku möödapanekut. (Naerab.)
Üldiselt on see näitemäng mul peas olemas. Kuidas ta hiljem laval välja nägema hakkab, seda ma täpselt ei tea. Ma tahaks, et ta oleks natuke teistsugune kui omaaegne Draamateatri lavastus. Aeg on teine ja inimesed on teised, seda niikuinii, aga ma mõtlen ideeliselt. Mulle endale tundub tekst natuke tõsisem kui too, mida ma oma silmaga olen näinud.
Kas vahepeal on asjad hullemaks läinud?
Ei, täna me just arutasime näitlejatega, et absoluutselt kõik on jäänud samaks. Alates sellest, kui näidend 30 aastat tagasi kirjutati, ja autori lapsepõlvest sellest ajast veel 30 aastat tagasi, kust ta ainese ammutas.
60 aastat on meile veel tajutav aeg. Päris kole lugu küll, aga tõesti midagi ei ole muutunud. «Saateveas» on mitu hämmastavat päevakajalisust, kas või see, kui üks tegelane ütleb Palestiina kohta: «Oi, seal käib praegu kõva madin!»
Tõesti — seal käib praegu kõva madin!
Ma ei ole kahjuks näinud «Georgi», küll aga Adolf Šapiro «Isasid ja poegi» Linnateatris. Ja mind kummitab küsimus: miks vahetasite tippteatri vabakutselise elu vastu. Kas teid sundis lahkuma hirm rutiini ees?
Ajakirjanikud küsivad seda kogu aeg. Seal ei ole ühest põhjust. Põhjusi on palju.
Ma ei talu tõesti rutiini, aga ma ei tulnud ainult selle pärast ära. Ei saa öelda, et mu elu oleks väga rutiinne olnud.
Selliseid näitemänge, millest näitleja toitub, millest loov ja otsiv hing endale midagi ammutab, on olnud minu näitlejakarjääri jooksul repertuaaris üks iga nelja aasta tagant. Ma ükskord arvestasin kokku. Ja nii on siis, kui sa oled väga heas teatris, nagu on Tallinna Linnateater. «Isad ja pojad» on seejuures väga ere näide.
Aga pärast Šapirot?
«Georg» meeldib ka väga. Paljud ütlevad, et libreto on jama. Minule meeldis see libreto üliväga, aga ma tean, et Urmas Vadi on suure surve all ja vanem generatsioon teda ei tunnista. Mina olen tema poolt ja leian, et ta tekst oli super. See toitis mind vaimselt, muidu ma poleks jõudnud seda tööd teha.
Iga uue näitemänguga muutub looja ahnemaks ja näljasemaks, nii see läheb. Ei saa nii, et oled õppinud ära ühe ja teise näo ja siis kasutad neid lavastusest lavastusse.
Mõni asi on tõesti ainult rahateenimiseks, kõik ei toida vaimselt. Aga vaimne nälg on olulisem kui kõik muu.