XX sajandi viies ja kuues aasta Viljandis olid rahutuste tõttu käredad. Huvitaval kombel tegutsesid siin noil aastail kultuuri- ja rahvavalgustuse alal kolm meest, kes kõik kandsid eesnime Ado.
Kolm kanget Adot Viljandis sada aastat tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene neist, Ado Peet sündis 5. märtsil 1853 Viljandimaal Uue-Võidu (Karula) vallas talupidaja pojana. Ado käis kohalikus vallakoolis ja lõpetas Viljandi kihelkonnakooli ning omandas 1871. aastal algkooliõpetaja kutse.
Ado Peet — õpetaja ja ajakirjanik
Ado Peet oli 13 aastat vallakoolide õpetaja Kõpu Metskülas, Koerus, Audrus, Tammistes ja Patis Saarde kihelkonnas.
Rahvameelsena ja Carl Robert Jakobsoni pooldajana sattus Ado Peet oma ülemusega vastuollu ning tagandati Saarde õpetaja ametist. 1893. aastal tuli ta Viljandisse ja hakkas toimetama ajalehte «Sakala».
Kapten von Siversi karistussalk vangistas 52-aastase Ado Peedi 1905. aasta detsembris, täpselt jõululaupäeval.
Teda hoiti Pihkva vanglas mai alguseni. «Sakala» suleti ning see võis ilmuma hakata alles 1909, sest Ado Peet oli jäänud vanglavägivalla tagajärjel närvihaigeks ega suutnud toimetaja kohuseid täita ning müüs «Sakala» 1908. aastal ära.
Ado Peet suri 7. juunil 1913 Tallinnas.
Raamatukaupmees Ado Tõllasepp
Ado Tõllasepp sündis 1869. aasta 27. juunil Vana-Võidu vallas Kangelaske talu perepojana. Ta õppis Vana-Võidu valla- ja Viljandi kihelkonnakoolis ning täiendas end eratundides ja omal käel õppides.
Ado Tõllasepp asutas 1889. aastal Viljandisse esimese Eesti raamatukaupluse firma H. J. Leokese nime all.
1896. aastal kutsuti ta Viljandis avatud «Postimehe» abitalituse juhatajaks.
1905. aasta lõpul, sel äreval ajal, asutas Tõllassepp uue ajalehe «Rahvaleht», mille toimetajateks kutsus põllutööinstruktor Ado Johansoni ja kaubandusteadlase Hermann Namsingu.
«Rahvaleht» hakkas pärast 1909. aastal «Sakalaga» ühinemist edasi ilmuma «Sakala» nime all.
Mõni sõna ka Hermann Namsingust.
Hermann Namsing sündis 1878. aastal Viljandis töölise pojana. Ta õppis 1902. ja 1903. aastal Lütichi kaubandusakadeemias Belgias.
Ta toimetas, nagu eespool öeldud, Viljandis aastatel 1905—1908 «Rahvalehte», hiljem ka «Viljandi Teatajat» (1910—1913). Seejärel siirdus ta Tallinna ja sai tuntuks ühistegevuslasena. Ta oli Eesti Ühistegelise Liidu juhatuse esimees alates selle ellukutsumisest, 1917. aastast kuni 1924. aastani, mil ta suri.
Hermann Namsing oli 1919. aastal Otto Strandmanni valitsuses põllutööministri abi, täites samal ajal toitlustusministri kohuseid.
Põllumajandusinstruktor Ado Johanson
«Sakala» kaastööliselt Ado Johansonilt (1874—1932) pärineva kirjaliku materjali põhjal võime saada üsna hea ettekujutuse tolleaegsest olukorrast, inimeste mõtetest ja tunnetest Viljandis ja Viljandimaal.
Ado Johansonist sai juba Soomes Harju Põllutöökoolis õppimise ajal «Sakala» ametlik kaastööline. Nimelt saatis toimetaja Ado Peet talle 21. jaanuaril 1900 lausa tunnistuse eesti, vene ja saksa keeles selle kohta, et tema on «Sakala» kaastööline.
«Sakala» sulgemise järel kirjutas ta «Rahvalehes».
«Rahvalehe» esimene number ilmus 3. jaanuaril 1906, teine 2. märtsil. Edaspidi tuli see enam-vähem kord nädalas, aastas kokku 47 numbrit.
Just «Rahvalehest» leiab paarkümmend 1906. aastal Ado Johansoni sulest ilmunud poliitilise suunaga juhtartiklit, kõik varjunime A. J. ja Brutus all.
Ado Johanson oli juba maast madalast saanud kodust küllalt tugeva usulise kasvatuse. Sellele lisandusid Soomes õpinguaastatel kuuldud sealsete kirikuõpetajate jutlused ja juurdeloetud kirjandus. Nii oli Johanson võrdlemisi hea piiblitundja.
Piibliteema läks ka rahvale korda. See oli hästi vastuvõetav ja arusaadav. Paljud inimesed uskusid jumalat, sest aeg oli selline.
Polnud ju olnud siis veel Eesti Vabariiki, Esimest ega Teist maailmasõda, kolhoose, sovhoose, autosid, lennukeid, telekaid ega mobiile. Ei aidsi ega tuumapommi.
Tuhandete jalgade müdin
Nagu eespool öeldud, võeti sada aastat tagasi jõululaupäeval «Sakala» toimetaja Ado Peet kinni.
«See oli siinse tõsise kurbmängu hakatus», kirjutas Ado Johanson «Rahvalehes». «Samal päewal jõudsid kohale «gardeulanid» (ratsastatud karistussalk kapten von Siversi juhtimisel — toim.), kes majutusid Viljandi mõisasse. Kohe seejärel algas suur majade läbiotsimine, passide ära korjamine ja inimeste vangivõtmine. Vangivõetavad olid kahtlaste eluviisidega inimesed, aga nende hulgas oli ka korralikke...»
«Rahvalehe» teise numbri ilmumise ajal oli Siversi karistussalga veretöödest möödas seitse nädalat.
Nüüdse juhtkirja «Pimeduse wõimul» ette paneb Ado Johanson Soome kirjaniku Johannes Linankoski teosest «Igavene võitlus» pikema moto:
«Ainult üks silmapilk ja jälle tuleb öö ja võitluse hääled hakkavad meie kõrvu kostma.
Öö ämarik laotab oma vaiba maa peale, metsloomad kargavad urisedes oma koobastest välja; põõsad ja puu oksad murduvad nende jalgade all, tuhandete jalgade müdin wõitluse paika.»
10. mail ilmus Ado Johansoni sulest: «Meil tuleb meie rõhujatele õiglast karistust nõuda! Üleüldise arvamuse avaldaja ajakirjandus on näidanud, et kõik need hirmuteod, mis meie kodumaal maa rahustamiseks korda saadeti, mingisuguse õiguse peal ei põhjenenud, vaid ainult üksikute tuju järele korda saadeti. Meie rahva õiglane südametunnistus nõuab neile karistust...
Ei keegi muud, kui saksa soost mõisnikud, kelle õiglustunde puudumise kohta avalik arvamus juba kõige karmima otsuse on teinud, olid need, kes Vene karistussalkadega mööda maad ringi ajasid ja rahvale karistust välja jagasid.»
Edasi kirjutab Johanson, et mõisnikud on omapead inimesi maha lasknud, mille eest on neid nüüd karistatud, üks on ennast ise Riias vanglas «üles kõlgutanud» ja ka Tallinnamaal paar mõisnikku omale otsa teinud, sest nende eneste südametunnistus on neid oma käe läbi surema sundinud.