Mina ja PÖFF oleme olnud sõbrad viis aastat. Meie sõprus sai alguse 2000. aastal Tartus, kui sai vaadatud esimene film kinos Illusioon. Tolleaegne festivali pesa ülikoolilinnas on oma uksed sulgenud, kuid loodan, et festival jõuab sinna tagasi.
Kommentaar: Pimedad ööd jutustavad lugusid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raske on meenutada esimest arglikku kokkupuudet PÖFF-iga. Mäletan, et esimeses vaadatud filmis mängis peaosa Prantsuse filmimaailma raskekahuriväelane Gerard Depardieu.
Sügavamalt on meelde jäänud mälupildid teistlaadsest õhustikust. Filmi lõppedes tõusis publik aplodeerides püsti. See oli erakordne ja jahmatas tagasihoidlikku maapoissi. Kõik see ometi soojendas hinge ja tekitas erilise tunde. Film oli olnud publiku ees avali ja nüüd publik omakorda filmi ees. Tol hetkel sai mulle selgeks, et PÖFF ja vaatajad moodustavad müstilise koosluse.
Tookord piirdusin vaid kahe filmi vaatamisega, sest tudengi taskutes polnud piisavalt veeringuid, ega veel täiel määral oskust hinnata tundmatute režissööride loomingut ja võõraste näitlejate meisterlikkust. Sellegipoolest sööbis festivalipisik just sellest esimesest korrast sügavasti hinge.
Tänaseks on kasvanud nii festival kui ma ise. Selle üle on mul siiralt hea meel, et PÖFF oli viiendat aastat Viljandis. Seekord ehk pisut tagasihoidlikum kui eelmistel aastatel, aga püsima on ta siia siiski jäänud.
Viljandi programm oli sellel aastal suurepärane, alustades laste- ja noortefilmide festivalil Just tunnustust ja auhindu korjanud teostega «Popmuusika á la Vittula» ja «Piima värv». Esimene pälvis auhinna noorte- ja teine lastežüriilt. Mõlemad olid arusaadavas keeles ja hea huumoriga lood elust enesest.
Austraalia film «Vaata mõlemas suunas» ja Saksamaa «Pimelendajad» pakkusid tõsisemate teemade käsitlust, jäädes siiski olemuselt positiivseks.
Viljandis pani PÖFF-ile punkti Ameerikas 2004. aastal valminud film «Imeline Julia», mis jäi meelde pärlsärava peaosatäitmise teinud Annette Benningu tõttu.
Andunud filmihuvilisena ei raatsinud ma piirduda kuue kodulinnas linastunud teosega ning suundusin elamuste kiirteele Tallinna kinodes, kus vaatasin 21 filmi.
Festivali atmosfäär on eriline: sigin-sagin kinodes, piletisabad, välja müüdud linastused. Muidu nii vaoshoitud eesti publik elab filmidele täiel rinnal kaasa, julgeb avarama suuga naerda, hõigata tunnustavalt tegelase käekäigule kaasaelamiseks. Filmi lõpus kõlavad aplausid, vahel suisa ovatsioonid.
Filmi lõppedes on igaüks saanud väga isikliku, aga samas grupikogemuse, sest ta on naernud koos saalitäie rahvaga või istunud hoopis vaguralt hinge kinni pidades. PÖFF-i publik julgeb pärast filmi lõppu naabrile naeratades otsa vaadata ja öelda mõne lühikese repliigi filmi kiituseks.
Mina soovitaksin end filmipeol eelarvamustest vabastada, valida filme pigem huupi või mõne märksõna järgi. Julgen väita, et ka negatiivne elamus on elamus. Igal filmil on jutustada oma lugu, tuleb vaid ise olla avatud, et seda vastu võtta ja mõista. Kui arvestada sellega, et PÖFF-i filmid erinevad nii või teisiti mainstream filmidest, on raske pettumuse osaliseks saada.
Mõne inimese arvates on päevade viisi pimedas saalis istumine ning liikuvate piltide jälgimine mõttetu ajaraisk ja reaalsest maailmast põgenemistee otsimine. Et filmimaailm on nii mitmekesine ning pakub erinevaid elusid, tundmatuid maailmu ning lugusid ja mõtteid, siis julgeksin neile vastu vaielda.
Sõber, ootan sind tagasi!