Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mõisaküla muuseum kerkis ühe mehe elutööna

Pildil on üks 1970. aasta juulikuu palav päev, mil pärast tehase tööpäeva lõppu kogunesid inimesed montaažitsehhi katusele, et see puhastada ja katta. Talguliste töörõõm peatselt valmiva muuseumi heaks oma tööpanuse andmisest on ilmne. FOTO: Andor-Olar Ilison

Mõisaküla muuseumi asutaja, minu isa Valter Ilisoni manala teele minekust möödus novembrikuus üheksateist aastat ja seetõttu pole mul ebamugav avaldada mälestusi, mida varasemal ajal oleks hinnatud kui oma isa liigset kiitust.

Olen olnud Mõisaküla muuseumi asutaja parem käsi paljudes ta tegevustes. Eelkõige abiks pildistajana, kelle ülesanne oli ajaloolisi fotosid ja dokumente üles võtta ning neid suurendada.

Mõni kuu enne oma surma pani Valter Ilison paberile «Elutöö», mille kirjutamine on näide selle kohta, kuidas ta oli oma elu ette kujutanud ja endale seatud eesmärkide järgi sihikindlalt astunud.

70-aastane koolivihik

Valter Ilison õppis Mõisaküla kuueklassilises koolis, mille ta lõpetas 1937. aastal paremuselt teisena. Kooli lõpuaktusel kingiti talle pühendusega raamat «Ümera jõel».

Omaaegse koolipoisi korrektsusest annab tunnistust tänaseni säilinud III klassi loodusõpetuse töövihik, mis näeb ülimalt korralik välja.

Noore Valter Ilisoni oskus taimede lehti ja õisi säilitamiseks ette valmistada ja neid seejärel hoolikalt vihikusse kleepida on olnud imetlusväärne. Tänagi võiks tolle koolipoisi koostatud herbaariumi alusel taimi tundma õppida.

Kindlasti võis õppeülesannete nii püüdlikust vormistamisest edaspidi kujuneda vajadus muuseumieksponaate eriti hästi hoida. Võib-olla andis tõuke ajalooga rinda pista koolilõpukingiks saadud raamat.

Valter Ilisoni õpingud jätkusid esialgu Valga Tööstuskoolis, kus ta kahe aasta jooksul omandas teadmisi, et astuda Tallinna Tehnika Raudteekooli. Tollal oli vajalik ka üheaastane praktika Mõisaküla Raudteetehases kõigil tööaladel, sealhulgas valukojas vormimisel ja valamistöödel.

Sõja-aastad katkestasid noormehe õpingud. Ta jätkas töömehe teed Tallinna Raudtee Peatehases remonditud vedurite proovisõitudel. Enne kui tehas Saksamaale evakueeriti, peitis Valter Ilison vedurite tehnilised dokumendid tehnikabüroo korstnajalga ja ahjudesse ning osa kaevas kodus koguni maasse. Päästetud joonised olid 1960. aastani Mõisakülas vedurite remontimise põhialus.

Kuidas muuseum sündis?

Valter Ilison väidab «Elutöös», et vedurite 1944. aastal peidetud tehniline dokumentatsioon ja maasse kaevatud tootjatehaste pronkssildid andsid hiljem tõuke rajada muuseum.

Muuseumi tarvilikkusest Mõisakülas ei võinud esialgu kellelegi rääkida. Seda salasoovi tuli endas kaua kanda. Palju aastaid hoidis Valter Ilison kogutud esemeid oma kodus või andis need külas valdajate kätte. Mõni neist esemetest läks kaduma või riknes.

Mõisaküla muuseumi tegevusele kaasalööja Helle-Liis Männik meenutab, et ta sai Valter Ilisoni harrastusest teada 1960. aastate lõpul. See oli aeg, mil kirglik ajaloohuviline igal vabal hetkel Mõisaküla kodusid külastas, otsimaks väärtuslikke esemeid ja dokumente. Helle-Liis Männiku kodumaja pööningul leidus samuti asju, millel oli ajaloohõng küljes.

Muuseumi rajamisel oskas Valter Ilison enda ümber koondada mõttekaaslasi ja abimehi. Nendeks said Kustas Lensment, Karl Järsu, Jaan Veintal ja Ants Murik. Osava töömehena oli Ants Murik Valter Ilisonil abiks vanavara korrastamisel.

Meenutan isegi oma sagedasi kohtumisi tänavanaabrist härrasmehe Kustas Lensmendiga, kel jätkus alati rõõmsat meelt elu üle arutleda. Tema käte vahel ja mõtetes ei valminud mitte ainult suuremõõdulised metallitööd, vaid ka õrnalt helisevad viiulid.

Mäletan, kuidas ta 95-aastasena arutles kaduma hakkava silmanägemise üle, mis segavat tal viiulimängu nautida, sest noodid ei püsi meeles ja prillidegagi ei näe neid enam. Kustas lõi alati muuseumitegevuses kaasa. Tänu temale valmis mitu eksponaati, nende hulgas auruveduri maketile külge haagitud reisivagun.

Alati oli asjaliku nõuande ja metallitöö oskustega abiks Aleksander Pikkor.

Eksponaatide kümme kodu

Esialgsed muuseumivarad paigutas asutaja tehnoloogide tööruumi. Tehnoloogide igapäevast töömiljööd ilmestas suur üleskeeratava mehhanismiga plaadimängija.

Muuseumieksponaatide esitlemiseks puudus niisiis avalik ruum. Linna täitevkomitee esimehe Ilmar Sillaotsa loal oli osa kogutud mööbliesemetest paigutatud J. Sihveri tänav 4 maja torni, raskemad rauast asjad olid koha leidnud Vabriku tänav 10 kuuri pööningul.

J. Sihveri tänava 1895. aastal ehitatud torniga maja katusekorrus saigi muuseumieksponaatidele oluliseks hoiukohaks. Sealsel pööningul oli ruumi ka suuremõõduliste eksponaatide restaureerimiseks ja hoidmiseks.

Üks tööruum kujunes kooliõpilaste ajalooringi vilkaks töötoaks, kus iga restaureerimiseks vajalik tööriist oma kohal asetses.

Helle-Liis Männik meenutab, et oma järjekindlusega saavutas Valter Ilison 1970. aastal selle, et tehase juht Harry Cacar leidis võimaluse anda muuseumi rajamiseks väikese ruumi tootmishoone teisel korrusel.

Mulle meenub üks 1970. aasta juulikuu palav päev, mil pärast tehase tööpäeva lõppu kogunesid inimesed montaažitsehhi katusele, et see puhastada ja katta. Tegin pildi, millelt näeb talguliste töörõõmu.

Esimene muuseumiruum jäi peagi kitsaks ja nii algas pingeline ettevalmistus sellest seitse korda suurema toa remontimiseks ja sisustamiseks. Uus ruum oli sobivas kompleksis tsehhi aula ja spordisaaliga.

Tänu metallitöö oskustele sai Valter Ilison ise välja mõelda ja valmistada kõik stendid sellistena, et rasked rauast eksponaadid neile koormavad ei olnud ning samal ajal oli võimalik nende eest hoolitseda.

Tänu kunagise Mõisaküla linnapea Arvids Tisleri agarusele sai muuseum endale lõpuks kodu uue linnavalitsuse hoone teisel korrusel, kus 2001. aasta kodukandipäevade ajal avati ekspositsioon moodsates tingimustes.

Noorte hea õpetaja

Valter Ilisoni üks edu pante oli oskus noori tööle innustada.

Juba noorest põlvest ajaloohuviline Arthur Ruusmaa meenutab: «Minu esimene töö oli ühe vana tuletõrjekiivri puhastamine. Oma üllatuseks märkasin, et paari päevaga ilmus päevavalgele ilus kuldne ja särav kiiver. Töö juures ei olnud tähtis mitte üksi puhastustöö, vaid me pidime oma juhendajale Valter Ilisonile rääkima, miks tuletõrjekiiver oli just kuldset värvi, ja veel muudki tuletõrje juurde kuuluvat.»

Olles kogenud paljude proffide õpetusi, hindab Arthur Ruusmaa oma esimest õpetajat kõrgelt. «Kuigi Valter Ilison ei olnud õppinud muuseumitöötaja, oskas ta siiski paljusid asju paremini teha kui mõni õpetatud mees.»

Esimesed kakskümmend aastat kulgesid nõukogudeaegsete reeglite järgi, mil omapäi tegevuse reklaamimine ei olnud soositud. Muuseumiarendaja üks oskuslikke omadusi oli just muuseumiga seotu korrektne esitlemine.

Tänasest elukorraldusest lähtudes võib imestada Valter Ilisoni oskuslikku administratiivset tegevust.

Kui ma küsitlesin kauaaegse tootmiskoondise Talleks peadirektorit Paul Treierit, mis mees see Valter Ilison oli ja kas ta vahel oma muuseumitahtmistega ka närvidele käis, vastas too, et mu isa oli igati väärt mees.

«Väga viisakas, tagasihoidlik ja soliidne,» meenutas Treier. «Alati oskas ta kuulata. Sellist kommet tal ei olnud, et me mõlemad korraga rääkisime. Uksi ei paugutanud ta kunagi.»

Jah, vahel olevat mõni peaspetsialist vihjanud, et Ilison käib jälle muuseumi korraldamas, aga Treier juba taipas, et kohalikku initsiatiivi tuleb tunnustada ja toetada.

Treier meenutab veel oma tol ajal kogetud head meelt selle üle, kui ta sai paljudele külalistele muuseumi tutvustada ja rahulolu tunda Talleksi ajaloo oskuslikust hoidmisest.

Valter Ilisoni kolme kohaliku keele (eesti, vene ja läti) ning lisaks saksa keele valdamine nii kõnes kui kirjas andis talle võimaluse muuseumimaterjalide kogumisele kaasa haarata kõik omaaegsed mõisakülalased kogu maailmast.

Abivalmiks mõttekaaslaseks sai Valter Ilisonile ta emakeeleõpetajast abikaasa Alma Ilison, kellele õlgadele jäi muuseumitöö korraldamine alates 1986. aasta lõpust kuni 2002. aasta veebruarini.

Alma Ilison vormis seal selle viieteistaastase hingega tehtud tööga endale osakese oma elutööst.

Sünnipäev

Mõisaküla Linna RSN Täitevkomitee väljastas Mõisaküla muuseumi eelkäija, Tallinna Ekskavaatoritehase Mõisaküla tsehhi muuseumi asutamisloa 17. detsembril 1970. aastal.

Mõisaküla muuseumi ekspositsioon avati kaks päeva hiljem.

Allikas: Andor-Olari Ilison

Tagasi üles
Back