Karksi-Nuia koorilauljate tase on üllatavalt hea, sest aastakümneid on kohalikke koore juhatanud Ivi Harju, kes pole latti kunagi madalale lasknud.
Karksinuialastest koorilauljad tõestasid end jõulukuu algul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
3. detsembril leidis Karksi Valla Kultuurikeskuses aset kontsert, millega naiskoor Maimu tähistas oma 35. ja meeskoor Venda 40. sünnipäeva. «Need on õitsvad naise- ja meheikka saamise aastad,» öeldi sünnipäevakõnes.
Kontserti alustas Maimu eesti rahvaviisiga «Laula!». Viisi esimestest taktidest peale valdas kuulajat üllatus: nii kaunist, ühtlast ja malbet naistelaulu pole kõrv kaua kuulnud! Järgnes esmaettekandel Rein Rannapi vaid kuu aega vana lugu «Lapsepõlve kodu» ja kodukoha muusiku Friedrich Säbelmanni «Ellerhein».
Stiilitunnetus ja head käed
Ivi Harju erilisust just stiilitunnetuse seisukohalt võib julgelt esile tõsta.
«Imetlen alati Ivi Harju kätetööd,» ütles kontserdil viibinud Leili Nael ja jätkas: «Kui laulja on juba justkui kõik teinud, siis Ivi suudab oma kätega veel imet luua.»
Traditsioonilise palana kõlas naislauljate repertuaarist «Sa oled mu südame suvi». Esitus oli sedavõrd kõrgeklassiline ja kristalselt puhas, nagu ei laulnukski maanaised, vaid professionaalsed koorilauljad.
Vähem kiidusõnu ei saa kosta Moring-Vettiku loo «Küla pillimehed» ja Võrgu «Naabri Mari» kohta.
Kuuldu pakkus sedavõrd kiidusõnu ja imetlust, et tundus, nagu saabunuks tagasi kunagine koorilaulu hiilgeaeg. Kaheksakümnendatel aastatel laulis tollases EPT naiskooris üle poolesaja inimese. Laul oli tollal võimas ja populaarne.
Naiskoori algusaastaist peale laulavad tänaseni Eva Mägi, Aino Eidast ja Helju Lehesmets. Koorivanem on Kersti Luik. Lauljate ridades on naisi, kes tulevad kooriproovi kaugelt laante vahelt ja väga suure pere keskelt, aga ka ülikooli naiskoorist jätkulauljana Karksi-Nuia elama asudes.
Kontserdi vahepalu esitasid õdedest folkloristid Erika Kalamees ja Kadri Mägi, kes paarituhande aasta vanuse instrumendi, kandle kaasabil publikugi laulma panid.
Pits hääleõli
Teine kontserdi pool kuulus meestelaulule. Neljakümnese Venda avaviis pärines taas Friedrich Säbelmannilt. «Jahilaul». Järgnesid Vilho Myrsky «Laupäeva õhtu rahu» ja rahvalikud laulud.
Ühegi meeskoori repertuaarist ei puudu lorilaul, Nuia meeste esituses kõlas Tormise meremeheaineline pala. Kontsert lõppes Rombergi lauluga «Kodumaa».
Meestelaul voolas hoogsalt. Klaverisaateta lugude puhul hoiti justkui tagasi. Eesti mees ongi töökas ja tagasihoidlik. Lauluhääl kõveneb tal kesvamärja kastmisel. «Võtsime pitsi hääleõli,» ütles tenor Aleksei Peskov, «aga see mõju kadus ära, kuniks meie ükskord lavale saime.»
Bass Raul Kurvits lisas, et suur saal ja püüne peal seismine ei võimaldanud kõrvalolevatele häältele toetuda: «Proovid on ju väikeses ruumis, kus üksteise kõrval laulmine lisab tuge ning iga hääl ja toonimuutus on kohe tunda.»
Tublid mehed
Koori asutamisest saati mahlakas esibass Boris Takk on dirigent Ivi Harju sõnul tõeline ime — seda nii oma imepärase häälematerjali kui elujaatava olemise kohalt. Kui mees kooriga seotud seiku meenutas, ei tahtnud kuidagi uskuda, et tal on turjal kaheksakümmend eluaastat ning ta on läbi käinud sõjast ja segastest aegadest.
Boriss Takk, talupidajast koorivanem Allan Palu, põline põllumees Heilo Sossi, metsamees Heino Univer ja paljud teised said Eesti Meestelaulu Seltsi tänukirja kauaaegse laulutegevuse eest.