Andres Arrak: Euro lihtinimese pilguga

Andres Arrak Foto: Erakogu

VÕIB liialdamata väita, et Eesti on niinimetatud eurovaimus elanud kogu viimase majandussurutise aasta ja ehk kauemgi. Kannatada on jäänud veel aprilli keskpaigani, kui Euroopa Keskpanga tähtsad isikud meid eurokõlblikuks või siis -kõlbmatuks kuulutavad.

Põhjus, miks eurotee on sileda asfaldi asemel rohkem munakivine tundunud, on Hollandi väikelinnas Maastrichtis 1991. aastal formuleeritud eurokriteeriumid. Teisisõnu tingimused, mida riik peab täitma, kui ta tahab euroliiduga ühineda.

Need olid järgmised. Esiteks inflatsioonikriteerium. Liituja inflatsioonimäär ei tohi olla 1,5 protsendipunkti kõrgem kui kolme kõige madalama inflatsiooniga euroliidu liikmesmaa inflatsioonimäärade keskmine.

Selle tingimusega saab Eesti tõenäoliselt tänu masule hakkama. Eelmisel korral, 2007. aastal sai just inflatsioon meile saatuslikuks. Toona kasvas sisemajanduse kogutoodang rekordiliselt 11,4 protsenti. Majandusbuumiga kaasnenud palga- ja hinnaralli andis üldiseks hinnatõusuks 6,6 protsenti. 2009. aastal langesid hinnad 0,1 protsenti.

TEINE Eestile möödunud ja ka käesoleval aastal kõige rohkem peavalu valmistanud eurokriteerium on eelarvedefitsiidi tingimus. Euroga liituvate riikide eelarvedefitsiit ei tohi olla suurem kui kolm protsenti, võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga.

Eesti pingutas möödunud aastal tugevalt püksirihma ja paljud eestimaalased, eriti riigisektori töötajad tundsid seda kindlasti ka omal nahal. Kuigi lõplik eelarvetasakaalu näitaja selgub alles statistika täpsustumisel mõne kuu pärast, on optimismiks põhjust. Reaalselt laekus 2009. aastal tulusid 0,7 protsenti kavandatust rohkem, kulusid aga tehti 95,6 protsenti plaanitust.

KOLMANDA ja neljanda eurokriteeriumiga pole Eestil raskusi. Kaks aastat enne ühinemist ei tohi rahvusvaluutat devalveerida. Kõigist (pahatahtlikest) spekulatsioonidest hoolimata on Eesti kroon endiselt euroga seotud fikseeritud kursiga. Devalveerimiseks pole põhjust olnud.

Ka intressitingimusega pole probleeme. Maastrichtis lepiti kokku, et valitsuse võlakirjade intress ei tohi ületada parimat näitu rohkem kui kaks protsendipunkti. Eesti valitsus pole võlakirju emiteerinud ja seetõttu ei ole ka midagi võrrelda.

Niisiis hea uudis on see, et Eestil läheb seekord ilmselt õnneks. Eksperdid on viimati eurotsooniga ühinemise tõenäosuseks pakkunud 95 protsenti. Kui ennustused tõele vastavad, eristub Eesti üle hulga aja esimest korda lääne investori silmis Lätist ja Leedust ning teistest Ida-Euroopa riikidest. Kui NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine käis stiilis «Kõik korraga», siis 2011. aastal on Eesti tõenäoliselt ainuke, kes eurotsooniga liitub.

MIDA see endaga kaasa toob? Kas tädi Maali peaks selle üle rõõmustama või on põhjust ka midagi karta?

Kõigepealt peaks rõõmustama selle üle, et toodud ohvrid ei olnud asjatud. Eelarvekärped olid valusad, aga need saavad kompenseeritud täiendavate (välis)investeeringutega, mis peaks ka tädi Maali elu pikemas perspektiivis paremaks muutma. Euro tulek tõstab Eesti usaldusväärsust välisinvestori silmis igatahes.

Teiseks vajab Eesti ka sisemiselt uut võitu, mis aitaks majandusraskustest räsitud inimestel helgema pilguga tulevikku vaadata.

Ei ole saladus, et mitme varemliitunu kogemused vihjavad ka niinimetatud hindade ülespoole ümardamise võimalusele. Kaupmeeste mõttemaailm on juba kord nõnda üles ehitatud, et nad ei tohiks seda ajaloolist võimalust kasutamata jätta. Enne näiteks 27 krooni maksnud asja uus hinnasilt kipub kindlasti kahe euro poole. Õige uus hind oleks aga üks euro ja 73 eurosenti.

Kui kaupmeestel lastaks niimoodi toimida, tooks euro tulek kindlasti kaasa hinnatõusulaine. Valitsuse roll ja kohus on see ära hoida. Kindlasti aitaks näiteks aasta jooksul kehtiv kohustus kanda hinnasiltidele koos uute eurohindadega ka vanad kroonihinnad. Aga inimeste mälu on teatavasti lühike ja kaupmees teab seda.

Muid käegakatsutavaid muudatusi ei tohiks euro tulek lihtinimesele kaasa tuua. Elu ei lähe kohe 2. jaanuaril 2011 paremaks ega halvemaks. Nagu öeldud, pikemas perspektiivis läheb ta tänu majanduse elavnemisele kindlasti paremaks. Hindade ülespoole ümardamise tõttu võib elu muutuda veidi kallimaks. Esimene juhtub kindlasti, teine võib-olla.

Lisaks peab eestlane ostma endale uue rahakoti: eurod on mõõtmetelt väiksemad. Peab nentima, et Eesti kroonid on paraku ilusamad, aga see on rohkem maitse asi. Ja viimase üle teatavasti ei kakelda. Ka münte tekib rohkem ja seetõttu muutub rahakott paksemaks. Aga selle pisiasja elame ehk samuti üle.

Igatahes soovitan kõigil eestimaalastel järgmiseks aastavahetuseks üks vahuveinipudel rohkem varuda. Olen kindel, et rõõmustamiseks on rohkem põhjust kui kurvastamiseks. Jaksu selleks kõigile!