Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MÕNIKORD TAHAKS ajalehes arutatavatele teemadele sõna sekka öelda. Eriti siis, kui hing on järjekordselt haiget saanud ning vihkamist ja leppimatust on nii palju, et see omandab juba nõiajahi mõõtmed.
Aavo Savitschi ja Jaanika Kressa hiljutistel sõnavõttudel on palju ühist. Oma arvamuse väljendamine võikski jääda nende vaieldamatuks kodanikuõiguseks, kui nad ei teeks seda räiges ja ainuõigsust kuulutavas stiilis: plats puhtaks, kommarid ahju ning need, kellel mineviku taagana kunagine komnoore või partei liikme märk otsaees, hoidku üldse oma suu kinni!
ÄSJA «SAKALA» arvamusleheküljele jõudnud sundüürniku ja majaomaniku konflikti kohta ei ole mul õigust midagi öelda, sest ma tegelikku olukorda ja asjaosalisi ei tunne. Küll aga häirib mind osapoolte mustvalge suhtumine.
Jaanika Kressa lööb kõiki sundüürnikke ühe puuga ja nimetab neid nõukogudeaegseteks tegelasteks, kelle ainus eesmärk näib olevat protsessida ja omanikke laimata. Mina olen veendunud, et sundüürnike, kes paratamatult on nõukogudeaegsed tegelased, hulgas on väga erinevaid inimesi, nagu ka majaomanike seas. Pole tarvis kõiki neid mustvalgelt vastandada!
Mis puutub Aavo Savitschi kirutud «penskaritesse», kes väidetavalt Keskerakonda valisid, siis pole mina kindlasti ainus neist, kes Keskerakonna poolt ei hääletanud. Küllap pole ma ka ainus, kes ei ole lasknud ennast millegagi ära osta. Aga siingi peab igaühele jääma vabadus ja õigus soovitud kandidaadi poolt hääletada.
SÕNA «PENSKAR» ise on Aavo Savitschi väitel süütu tänapäevane mugandus. Minu meelest on see inetu sõnavärd, mida ükski endast ja teistest lugupidav inimene ei tohiks kasutada. Eriti mitte ajalehes.
Jaanika Kressa väidab, et tal on kahju neist, kelle nooruse kurjuseimpeerium ära rikkus, ometi kasutab ta ise samu vaenu ja leppimatuse meetodeid stiilis «Kes ei ole meie poolt, see on meie vastu». Aga mida siis ikkagi teha selle praegu 60. eluaastatesse jääva põlvkonnaga, kellest suur osa tõepoolest olid kommunistlikud noored? Kas kõik häbiposti naelutada, piltlikult öeldes ahju ajada ja siis nautida seda kui kommarile punase rätiku näitamist?
Me ei saanud valida aega, millal sündida, aga võimalus oma elu ausalt elada on meil küll. Pole mõtet siinkohal arutada, miks keegi komsomoli astus. Julgen väita, et me olime päris tavalised noored, kellest enamikul olid väärtushinnangud paigas. Kas me kõik oleme nüüd kollektiivselt süüdi mõistetud, sunnitud endale tuhka pähe raputama ja «õigete» ees lõputult vabandama?
DEMOKRAATIA PRINTSIIP peaks siiski sisaldama võimet mõista ja andestada, hinnata inimesi nende olemuse ja tegude, mitte kunagise komsomoli kuulumise või mittekuulumise järgi. Endine kommunistlik noor versus sinna mitte kuulunud; represseeritu versus see, kellel oli õnne küüditamisest pääseda; majaomanik versus sundüürnik. Raske uskuda, et selline must-valge vastandamine meid paremasse Eestisse viib. Või suudab keegi mulle vastupidist tõestada?