Mulle on oma noorusajast meelde jäänud uljad luuleread: «Tule, Anu, lähme hukka, lähme hulluks, lähme segi! Lähme läbi vee ja tule, tinatorustikust läbi!»
Kommentaar: Loom ja tema iseloom
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luuletus nägi trükivalgust noore luuletaja ja humoristi Ilmar Trulli esimeses ning pikka aega ka ainsaks jäänud luulekogus «Millest mõtled, seljaaju?», mis ilmus juba 1984. aastal.
Kuid isegi juhul kui see väheldane, hallide kaantega õhuke noorte autorite sarjas ilmunud debüütkogumik oleks jäänud tema ainsaks koguks, oleks Ilmar Trull end ikkagi luulelukku kirjutanud.
Tänapäevaks on Ilmar Trullist saanud lasteluuletaja, kes on leidnud endale hulgaliselt fänne ka täiskasvanute seast. Sel aastal ilmunud «Iseloomuga loom» on tema teine lasteluulekogu (esimene oli 1998. ilmunud «Lõbusad luuletused») ning kuulduste põhjal on sellele üsna varsti järge oodata.
Võiks ju mõelda, et mis see ka ära ei ole — kirjutada luulet lastele —, kuid tegelikult on see üks keerulisemaid žanre, mis nõuab loomupärast luuleannet ja võimet mudilaste mõttemaailma sisse elada.
Midagi seesugust mõistis Eesti kirjanduse ajaloos esimesena vist Ernst Enno, kuid tema oli kalambuuritsemiseks ilmselt liiga tõsine mees. Meie lasteluule järgmise klassiku, Karl August Hindrey puhul võime aga leida juba otseseid sarnasusi Ilmar Trulli loominguga ja mitte ainult seetõttu, et mõlemad on oma lasteluulet ise illustreerinud.
Mis muud peakski lasteluule oma paremikus olema, kui mitte üks suur sõnamäng ning rõõmsameelne žongleerimine sõnade, mõtete, mõistete ja tundmustega.
Oluline ongi see, et laste maailmas muudavad asjad kergesti oma tähendusi. Ka tegelikult kurvapoolse või isegi veidi traagilise tagapõhjaga asjad võib lasteluuletaja muuta õnnestunud kalambuuriga millekski märksa helgemaks.
Nii kirjutab Trull ühes oma luuletuses (lk. 43), et «Pärnumaal on Pärnu laht/ Seal karudel on karujaht/ Rõõmu kogu karuperel/ jahiga nad käivad merel ».
Lasteluule pretensioonitus peakski vähemalt ideaalis olema psühholoogiliselt vabastav, sealpool rõõmsat ja kurba või isegi head ja kurja (kui soovite!) ning sääraseid värsse suudab Trull tõesti luua.
Paljud tema riimid on sündinud justkui iseenesest ning tema luulet arvustanud teise luuletaja Peep Ilmeti arvates on imetlusväärne see, kuidas Trull on suutnud pakkuda lihtsat rõõmu eesti keele seni avastamata võimalustest ning kirjutada sageli värsse, mida tavaliselt vaid paaril korral elus luua suudetakse.
Näib, et luuletaja on õnnestunud vaimukad mõttekäigud lihtsalt kusagilt üles korjanud. Teame, et enamik kogus «Iseloomuga loom» avaldatud luuletustest on ilmunud «Eesti Ekspressi» telekava lastenurgas, kuhu luuletajal on olnud juba pikemat aega kohustus iga nädal vähemalt üks luuletus kirjutada. Ülesanne, millega ta on juba aastaid imetlusväärse kergusega hakkama saanud.
Seejuures on isegi ootuspärane, et paljud Ilmar Trulli luuletused jõuavad ka täiskasvanute maailma piirimaile, nagu näiteks lk. 76 avaldatud epigrammilik «Üle varju», mille võiks vist siinkohal täielikult ära tuua. «Ikka kuidagi ei harju,/ et ei hüppa üle varju./ Enda oma/ nüüd on koma./ Aga võta võõras vari,/ kepsuta kui kitsekari./ Karga nagu känguru/ üle tömbi tõkkepuu.»
Harva näeb sedavõrd täiuslikult kujundatud ja illustreeritud lasteraamatut, kui seda on siinkäsitletud Ilmar Trulli oma. Väikesed, selged, ilma liigsete detailideta lastepärased pildid toetavad juuresoleva pisikese luuleteose peamist emotsiooni.
See, et leheserv mõnd joonistust raamatu eesmises ja tagumises osas jaapanipäraselt poolitab, on justkui selge vihje asjaolule, et autori loomemaailm ulatub ka väljapoole selle konkreetse raamatu füüsilisi ja mõttelisi piire.