Meil on olnud eredaid ja omanäolisi loovisiksusi, kes on varisenud manalasse enne oma 30. sünnipäeva ja kelle puhul võib kindlalt väita, et suurem osa nende elutööst jäi tegemata.
Timberman unistas Viljandi kunstimuuseumist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii näiteks suri 29-aastaselt tiisikusse Viljandiga tihedasti seotud kunstnik Eduard Timberman (Timbermann), keda mõni asjatundja on pidanud koguni Eesti kõigi aegade parimaks akvarellistiks.
Nüüd, vahetult tema 100. sünniaastapäeva eel on igati kohane püüda otsida vastust küsimusele: mille poolest võime siis ikkagi Eduard Timbermani eesti kunstis oluliseks pidada.
Varajane kunstihuvi
Eduard Timberman sündis uue kalendri järgi 1905. aasta 31. oktoobril Tallinnas voorimehe perekonnas. Oma kooliteed alustas ta Tallinnas Jakob Westholmi gümnaasiumis. Pöördelisel 1918. aastal siirdus perekond elama Viljandi lähedale Auksi. Siis asus Timberman õppima Viljandi maakonna poeglaste reaalgümnaasiumi.
Juba kooliajal tekkis Timbermanil sügav huvi kunsti vastu ning tal avanes võimalus kunstnikuna debüteerida.
1923. aasta mais oli reaalkoolis Viljandi Koolinoorsoo Liidu kunstiosakonna organiseeritud kursustel osalenute näitus, kus teiste seas oli oma pildid välja pannud ka Eduard Timberman.
Sõrm kunstikuradile oli sellega antud ning veel sama aasta lõpul asus Timberman gümnaasiumi lõpetamata õppima Tartu Kõrgemasse Kunstikooli Pallas. Algul oli ta sunnitud õpingute kõrvalt käima tööl Viljandi lauavabrikus, kuid 1925/1926. õppeaastast sai ta andeka õpilasena Kultuurkapitalilt stipendiumi, mis võimaldas muretumalt õpinguid jätkata.
Kohe lubati tal asuda Eesti modernismi vaieldamatu suurkuju Ado Vabbe maaliklassi, kus õppisid tookord Karin Luts, Juhan Püttsepp ja paljud teised tuntud pallaslased.
Pallasest lahkus Timberman 1930. aastal kooli tolle aasta ainsa lõpetajana ning seejärel tuli tagasi Viljandisse. Tema vanemad olid võtnud laenu ja ehitasid parasjagu maja Uueveskil Endla tänaval.
Olles küll sündinud Tallinnas ning õppinud Tartus, pidas Timberman ennast hiljem viljandlaseks ning elu lõpuaastatel üritas ta pühenduda just Viljandi kunstielu arendamisele ja ümberkorraldamisele. Timberman oli veendunud, et provintsilinnad annavad tugevaid eluküpseid talente ning nende kaader võib olla mõnes kohas küllalt suur.
1930. aastate algus oli Viljandi kunstielus tõesti väga elav periood. Lisaks Timbermanile elasid ja töötasid siin Gustav Mootse, Peeter Akerberg-Põldmaa, Juhan Kangilaski ja Lydia Nirk-Soosaar. Aeg-ajalt külastasid kodulinna eemalolevad kunstnikud Ants Murakin, Villem Ormisson ja Juhan Muks.
Neil aastail kujunes Timberman viljakaks kaasautoriks kohalikule lehele «Sakala», kirjutades peamiselt talle hästi tuttavatest kunstiküsimustest. Tema sulest pärinev eessõna kogumikule «Viljandi kevad-kunstinäituse almanahh» (1935) jäi pikaks ajaks ainsaks ülevaateks Viljandi kunstielu ajaloost.
Lisaks sellele pidas ta avalikke loenguid. Näiteks paar kuud enne surma, 7. märtsil 1935 rääkis ta eesti kunsti ajaloost Viljandi 1. algkooli ruumes.
Organiseeris näitusi Saksa kasiinos
Enamik tolle perioodi Viljandi kunstinäitusi oli just Timbermani organiseeritud ning neid eksponeeriti sageli Saksa kasiino ruumides Posti tänav 11.
Enamgi veel. Kui kehva tervisega kunstnik oli sunnitud 1931. ja 1932. aastal pikemaks ajaks Taagepera sanatooriumisse siirduma, soikus ka Viljandi näitusetegevus.
Üks Eduard Timbermani lennukamaid ideid oli kunstnikke ühendava moodsa kunsti ateljee ehitamine Viljandisse. Õhus hõljus koguni oma kunstimuuseumi rajamine, kuid nende plaanide elluviimise katkestas Timbermani varajane surm.
Eduard Timbermani kunstilooming ei ole väga suur. Kui palju saabki oodata mehelt, kes juba 29-aastaselt lahkus ning kes jõudis läbi käia oma teest ehk vaid üksnes noore kunstniku kujunemisperioodi?
Lisaks sellele on paljud tema tööd keerulistel aegadel kaduma läinud. Kuid see, mis on alles, on jätnud püsiva jälje.
Kaunid looduselamused akvarellides
Eduard Timbermani tuntaksegi eelkõige akvarellistina. Selles tehnikas on ta jäädvustanud Viljandi, Tartu, Kasaritsa, Sinialliku, Karksi, Taagepera, Saadjärve ja Petseri vaateid.
Tema maalid sündisid otse natuurist, lageda taeva all ja nendesse püüdis ta haarata oma isikliku looduselamuse. Kunstiteadlane Helmi Üprus on kirjutanud: «Timbermani akvarellid on tema enda matkarõõmudega pühitsetud legendid kodumaa loodusest.»
Ta lisab, et kunstniku akvarellikäsitlus ei ole mitte üksnes oskuslik, vaid hämmastav oma akvarellilikkuses. «Ei prevaleeri värv või pintsel, vaid voolav vesi, mis fikseerib muljeid, loob kujundeid, mis otsekui iseenesest vormuvad ja moodustavad selle, mida silm ja tunded naudivad kunstiteosena.»
«Timbermani õlimaalid seevastu on raskepärasemad ja psühholoogilisemad,» nagu kirjutab omaaegne arvustaja Jaan Pert. Põhjalikumat süvenemist nõudnud portreed, millest mõni on Timbermanil elusuuruses, on jäänud tihti kunstniku enda arvates lõpetamata ning nendega kavatses ta pärast näitusi veel edasi tegelda.
Mõningates Timbermani õlimaalides kajastub tolle aja cézanneliku kubismi mõju ja nii on Timberman üks väheseid eesti kunstis, kes jätkas teise varalahkunud, kuid omas laadis väljakujunenud kunstniku Kuno Veeberi loodud traditsiooni.
Timbermani reprod rändasid üle Euroopa
Eduard Timberman leidis muu hulgas sedagi, et eesti kunst võiks end laias maailmas paremini tutvustada ning seda tuleks teha fotoreproduktsioonide levitamise teel. See mõte polnud eriti populaarne ning tundus teistele oma aja kunstnikele ilmselt profaneerimisena.
Esperantistina (teistel andmetel margikogujana) oli tal palju tuttavaid muudes maades ja nii rändasid paljud ta enda tööd esperantokeelsete kommentaaridega varustatud koopiatena üle kogu tolleaegse Euroopa.
Oma elu lõpuaastatel hakkas kunstnik muu hulgas kirjutama oma perekonnanime ühe n-iga: Timberman.
Peaaegu kogu elu jooksul kimbutas kunstnikku kehv tervis, eelkõige nõrgad kopsud. Aeg-ajalt pidi Timberman arsti ettekirjutuste tõttu avalikust kunstielust pikemaks ajaks kõrvale tõmbuma ja sanatooriumis tervist parandama. Lõpuks ei aidanud enam seegi.
1935. aasta juuli algupoolel, paar päeva pärast seda, kui Timberman oli koos oma lähedase sõbra Gustav Mootsega tagasi pöördunud maalimisretkelt Põltsamaa lähedalt, pandi ta külmetusega haiglasse.
Paar päeva hiljem, 11. juulil 1935 suri Eduard Timberman Viljandi haiglas tiisikusega kaasneva kopsupõletiku tagajärjel. Kunstnik maeti maakoguduse uuele kalmistule.
Matusetalitusel teenis praost Jaan Lattik isiklikult ning kunstnikku olid tulnud ära saatma nii sõbrad kui ka Viljandi seltskonnategelased. Pooleli jäid paljud ettevõtmised, näiteks Sakala partisanide sõjakäike kujutava maalisarja ettevalmistustööd, millest kirjutas paar kuud enne tema surma ajaleht «Sakala».
Pingsast tegevusest tema viimastel elukuudel annab tunnistust ka kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis säilitatav kirjavahetus.