Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kirjanik Hindrey elu kauneim aeg oli Abjas

Abja mõisast on alguse saanud renditalude päriseksostmine XIX sajandi keskpaiku. Saadud raha investeeris parun von Stackelberg kapitalistlikku tootmisse mõisa majapidamises. Mõis puhkes seeläbi lausa õitsele. FOTO: Viljandi muuseum

Metsamees ja loodusesõber Jaak Põldma võib näidata Karl August Hindrey «Minu elukroonikate» köidet, mille tiitellehele on kirjanikuhärra ise tindise sulega autogrammi andnud.

Sellega ei saa Karksi vallas Sõrmuse talu pidavad Jaak ja Mall Põldma kiidelda, nagu oleks Abja mõisas sündinud Karl August Hindrey kellelegi just nende vanematest või vanavanematest oma autobiograafilise raamatu kinkinud.

«Mul on üks hea sõber, kes teab mu bukinistlikku huvi. Tema arvas, et kui see raamat on minu käes, siis see on õiges kohas,» ütleb Jaak Põldma otsekui vabandades, aga ilmselgelt oma varanduse üle uhkust tundes.

Reis, mis Põldmad koos August Kitzbergi nimelise Abja Looduskaitse Seltsiga ette võtavad, viib nad kirjaniku, ajakirjaniku, karikaturisti ja lasteraamatute illustreerija Karl August Hindrey loomingu- ja eluradadele. Täpsemalt Abja mõisast, kus kirjanik sündis, edasi Põhja-Lätti Pakkulisse, kuhu kirjaniku vanemad XIX sajandi lõpul ühe mõisa mõõtu talu ostsid.

Hindrey sündis 130 aastat tagasi

«Kõige päält siis: sündinud 3. augustil 1875 v. k.j. Abjas õllepruuli pojana. Isa pärit Assikust, kuskilt Paide kreisist, ema Piometsast, mis küll Türi pool on,» kirjutab Hindrey oma mälestustesarja «Minu elukroonikad» esimese raamatu viiendas peatükis.

Neli varasemat peatükki selles köites on ühe poolelijäänud romaani algus, mida kirjutades Hindrey äkki tajus, et see tema ajakirjanikukutse ja olude tõttu küll nii pea valmis ei saa.

Teisalt oli Hindreylt ikka elulugu nõutud ja nii arutlebki ta edasi viisil, et iga elu on ju õigupoolest romaan. Hindrey paneb oma pooleli oleva teose pealkirjaks «Minu elukroonika» ja kirjutab selle üles nii, nagu see ta sule all mõtetest edaspidi sünnib.

Tänu niisugusele otsusele on meil võimalik teada saada palju armsaid üksikasju Abja mõisa paruniperest von Stackelbergist ja teenijarahvast ning selle aja laste mängudest ja üleelamistest.

Niisamuti saab lugeda tol ajal kohtu- ja vallakirjutaja ametit pidanud August Kitzbergist ning Abja valla Kaidi koolmeistrist ja esimesest eestlasest arheoloogist Jaan Jungist ning teistestki ümberkaudsetest inimestest, kes ikka Abja mõisat külastasid.

Abja mõisas veetis Karl August Hindrey oma elu esimesed 12 aastat. Pärast seitsmeseks saamist viidi poiss Viljandisse Friedrich Kuhlbarsi juurde elementaarkooli, seejärel sai tast landes-gümnaasiumi õpilane, aga suvepuhkused jäid ometi Abja tarvis alles.

Abja Looduskaitse Seltsi giid sel reisil on üle 30 aasta Abja ümbruse koduloo uurimisega tegelnud Aksel Tiideberg.

Sünge isa ja elurõõmus ema

«Karl August Hindrey isa — karm, tõsine ja alati mõtetega iseendas mees — oli mõisa õllepruul ja elas valitsejamajas,» juhatab Tiideberg praegu tühjalt seisva Abja mõisa peamaja peatrepil seistes teema sisse.

Karl August Hindrey jäi oma isaga enamasti võõraks. Isa tunnustas ainult tööd ja oli seisukohal, et vaid range kokkuhoid võib perekonna elu kergendada.

Selle kokkuhoiu ja ihnuse juurde tuleb Hindrey oma elukroonikas mitmeid kordi tagasi, kuni kirjutab raamatusse järgmise loo.

«Viljandi kuulsalt täkult oli meil uhke sälg, keda isa aga tallist nööri otsas välja laskis ainult võõrastele mõnikord näitamiseks. Tal oli arvamus, et rahuga looma ramm aina kasvab. See varss sai aga sõnnikul seismisest pehmed, laiad kabjad ega kannatanud sõiduhobuseks saades ühtegi pikemat teed välja.»

Hindrey ema oli hoopis teist laadi vaimuga inimene, sai kõigiga hästi läbi, oli rõõmus ja lahke.

«Isalt küsis ta raha väga harva, teades, et see ikka mõttevahetustele viis,» meenutab Hindrey. «Ta oli isegi uhke omateenitud rahaga läbi saada. Aed oli tema domään, selle sissetulek tema oma. Ühe lehma kõrvale ostis ta oma rahaga veel teise. Pidas mõisa intelligentsi kostil.»

Hindrey isa võis ka sellepärast omaette hoida, et ema rohkem saksa kui eesti keelt kõneles. Niisamuti olnud saksa keel Hindrey pere lastel maast madalast selge.

Aga just tänu kitsile isale märkas keegi noore Karl August Hindrey ilujanu ja kunstiannet.

Nimelt ajas isa asju ühe sakslasest humalareisijaga, kes oli märganud, kuidas väike Karl August muudkui kääridega hobuseid ja inimesi paberist välja lõikab ning neid kõik kapid ja seinad täis kleebib.

Värvilised pliiatsid ja akvarellikast

Et sel proovireisijal oli Abja kanti veel mitmel korral asja, nii et ta Karl Augustiga lausa teretuttavaks sai, siis tõigi sakslane poisikesele niisuguseid hinge kinni matvaid kingitusi, nagu värvilised pliiatsid ja akvarellikast tol ajal kahtlemata olid.

Kas Abja õlu välismaa humalate pärast paremaks sai, seda ei taha kirjanik oma mälestustes uskuda. «Vaevalt, et see ilma moodsa sisseseadeta ja hariduseta õllepruulil nii kergesti juhtuda võis,» arvab ta.

Karl August oli von Stackelbergide noorima võsu Valteriga samaealine ja nad olid mängukaaslased.

Aabitsast lugema õpetas noort Hindreyd paruness Maria von Stackelberg. Kusagil on kirjas see, et kuueaastaselt oskas poiss juba kirjutadagi.

«Tundidest Marie Stackelbergi juures ei mäleta ma muud, kui et ta mind tunni lõpul sohvale pani ja kõditas, nii et ma lõpuks naerust kisendasin ja hoopis ära väsisin.»

Kõige suuremat mõju Karl August Hindrey noorusele avaldasid ta kasvataja preili von Imhoff, kelle puhul oli imetlusväärne, et too kunagi küsimustele vastamast ei väsinud, ja vallakohtu kirjutaja Georg Bernakoff, kes Hindrey jutu järgi sealsamas valitsejamajas elas, ainult võõrus vahel.

Bernakoff oli see, kes Hindrey ema õpetas, et vallatus mitte sugugi kurjus ei ole, vaid elavus. Ainult kurjust ja teistele halva tegemist ei tohtivat sinna sekka lasta.

Poiss nagu tulesäde

Aga ei olnud ilmselt ühelgi täiskasvanul selle lapsega seal Abja mõisas kerge.

«Kaheksa korda olen ma uppumas olnud, kaheksateist korda hobuse seljast maha tulnud, kuuse otsast tulin kaksiratsi kännu otsa, kui kullipesa käisin lõhkumas. Juusta rentnikumaja katuselt kukkusin alla selili ja ei saanud neli päeva kätt, jalga ega sõrmeotsagi liigutada ning olin kaks nädalat voodis. Aga rentnikke sõimata olevat ma selili maas veel osanud, et nad mind ilusasti üles ei püüdnud.»

Bernakoff pidas kehaharjutustest väga lugu, turnis ja kõndis hommikuti kätel ning sundis ka noort Karl Augustit võimlema. Kõik, mis lapses julgust võis arendada, kasutas ta ära.

Veega harjutas Bernakoff poissi niiviisi, et ta lapse endale selga laskis ronida ja kaela ümbert kinni võtta ning siis ise vee alla sukeldus, kuni vesi talle lõpuks koduseks sai.

Ilusat eesti keelt imestas noor Hindrey alles siis, kui isa teda esimest korda Kuhlbarsi juurde Viljandisse kooli viis. «Igatahes mõjusid need mõned laused, mis minu kooliastumise puhul vahetati, minusse üllatavalt,» meenutab Hindrey.

Noore Hindrey 12-aastaseks saamise aja jooksul käis Abja mõisast palju rahvast läbi, mõnele pühendab kirjanik pikki lehekülgi, teiste puhul võib see olla napp, aga ometi tähenduslik.

«Kaidi kooli õpetaja Jung käis meil laulmas — lauldi palju eestikeelseid kvartette,» mainib Hindrey kusagil teiste tegelaste vahel.

Kirjaniku isa vend Hans Hindrey oli Abja sepp ja ta õemees Hermann Krug Abja mõisavalitseja.

Igal juhul oli Abja mõisa laste elu neil 1870. ja 1880. aastatel külluseni seiklusi täis: lingud, vibupüssid, sõja- ja jahirelvadeks olnud katapuldid, õhkusaadetud lohed, kummipallimängud, kiiged, miniatuurpurjekad, omameisterdatud parvedega sõitmine, kalapüük, rentnike hobustega ratsutamine, uisutamine, liulaskmine, kõrgetel karkudel kõndimine, ujumine ja rammukatsumine.

Neid aastaid peab Hindrey kõige ilusamaks järguks oma elus.

Kummastav Lätimaa

Hoopis teistmoodi meeleolud on kirjanikul seotud Lätiga.

«Kuna Abjas kogu maailm, ulatugu Kaubini, Pornuseni, Hallisteni, Penujani, Vana-Karisteni ja Vanamõisani sulle lahti ja vaba oli, sest sääl liikusid ikka inimesed, kes sama keelt kõnelesid ja osaltki sulle tuttavad ja hääd tuttavad olid — siin lõppes sinu maailm kuidagiviisi meie piiriga. Väljaspool seda piiri tundsid end võõrana, niipalju kui see poisikesel võimalik.»

Kas suurest koduigatsusest või tõepoolest terastest tähelepanekutest, aga lapsed tabasid Pakkulis elades kergesti lätlase ja eestlase vahe.

«Neil oli kõik nii pillapalla ehitatud, isegi viljarõugud ja rukkihakid olid nagu sassis... Isegi meil Pakkulis ainult sea- ja hanekarjuseks olnud Vana-Tiinal oli midagi, mida ei olnud end mundrisse visanud läti tüdrukutel, nimelt mõõtu ja stiili omas päritud riietuse traditsioonis, mille päämisteks omadusteks olid lõike kvaliteet, soliidsus ja puhtus. Pastlapaeltegi keerd ümber säärte pidi nii olema ja mitte teisiti.»

Peamiselt eestlastest teenijaskonnaga Pakkuli oli kui oaas võõral maal.

Hindrey vanemad jäid sinna paarikümneks aastaks.

Karl August Hindrey

Sündinud 1875 Abja mõisas, surnud 1947 Iru vanadekodus.

Õppis 1894—1904 Peterburi, Müncheni ja Pariisi kunstikoolides. Töötas aastatel 1904—1928 «Postimehe» ja «Päevalehe» toimetuses. Andis välja pilkelehti «Sädemed» ja «Kratt».

Oli esimene, kes hakkas illustreerima lasteraamatuid. Kirjutanud viieköitelise sarja mälestusi, novelle ja romaane, reisiraamatuid, vesteid ja näidendi ning teatri-, kunsti- ja kirjanduskriitikat.

Allikas: Aksel Tiideberg

Tagasi üles
Back