Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2444765t1h7de8.jpg)
5. oktoobril tegi ühemastiline purjekas Paula avareisi, viies seltskonna Võrtsjärve arengust huvitatud inimesi Valma kalurikülast teisel kaldal asuvasse limnoloogiajaama foorumile.
Hommikune päike valgustab Valma sadamat ja kerge tuul puhub laiali viimased öised uduviirud. Roostikus prääksuvad pardid ja väike parv suur-laukhanesid lendab kisades põldudele hommikust sööma. Järvel popsutab kalapaat, millega mehed lähevad mõrdu tühjendama.
Paula seisab sadamasilla ääres ja kapten Marko Vaher askeldab pardal. Kohe ilmub välja ka pootsman Ants Leiaru. Mehed toovad laeva kõiksugu kraami, mida reisil vaja võib minna, alates õllest ja suitsukalast ning lõpetades generaatori ja elektripliidiga.
Purjekas pidi väljuma kell üheksa, kuid kapten ütleb, et teele asutakse hiljem. Tartu lodjaklubi kaameramees, kes esimese sõidu videolindile jäädvustab, on alles Jõesuus ja sestap tuleb oodata.
Seltskond on juba koos — kõigest seitse inimest. Põllumajandusinstituudi õppejõud Jaan Leetsar räägib eelmise päeva linnurohkusest: sadamamuulist põhja poole jääval süvendatud järvealal olevat olnud tuhandeid parte ja hanesid. Praegu näeb seal paraku vaid mõnda sinikaela ja kümmekonda kajakat.
Leetsar ütleb Valma mehe juba pardal olevat. Õieti on tegu nelja ja poole tuhande aasta eest elanud ürgmehe kipsbüstiga, mis tahetakse kinkida Võrtsjärve muuseumile. Ühest autost tõstetakse pardale ka kivialus, millel büst seisma hakkab. Tuleb jutuks, et väljakaevamistel leiti Valma mehe kõrvalt noore naise luustik. Eks ta üks paras naistemees oli, kõlab ühine seisukoht.
Teiseks teemaks kujuneb arutelu selle üle, kas Paula kordab Titanicu saatust ehk kas ta läheb kohe põhja või mitte. Meeskond kinnitab, et purjekas on korra varem rannast paari kilomeetri kaugusele seilanud, peal paarkümmend inimest. Midagi hullu ei juhtunud.
Kapten Marko Vaher kuuleb tuttava auto mürinat ja tõepoolest, kohe on ka kaameramees kohal. Ta vabandab oma hilinemise pärast ja hetk hiljem sõidab juba kalapaadil järvele, et purjeka veeleminekut jäädvustada.
Teele, Paula!
Kapteni sõnul toob paat kaameramehe natukese aja pärast tagasi ja tuleb siis purjekat sikutama, sest tuult on ilmselgelt vähe. Siiski on õhu liikumist tunda ja meeskond tõmbab purjed üles, algul suure, siis pisema kliiverpurje.
Sõitjad teavad juba sedagi, miks on suur puri mustavõitu. Nimelt olevat see aastaid kartulikuhja katnud. Kapten manitseb päid poomi eest hoidma, sest see võib tuule paisudes liikuda. Ette rutates olgu öeldud, et väikese kõksu teeb sõidu jooksul selle pihta iga pardal viibija peanupp.
Kuigi parda veeres asuvatele pinkidele on laotatud päästevestid — lauad on öisest kastest märjad —, ei kiirusta keegi istuma. Uuritakse kajutit, taglast ja ümbrust.
Esialgu tundub tuult jaguvat ja purjekas väljub sadamakanalist. Vahepeal uurivad mehed muulikive. Seal pidavat üks kobras aeg-ajalt mööduvaid paate seirama ja siis paraja laksatusega vette hüppama. Seekord looma näha pole.
Järvele jõudes hakkab Jaan Leetsar purjekat tutvustama ja kui miski selgusetuks jääb, küsib kaptenilt infot juurde. Nii saab seltskond teada, et laevuke on madala süvisega, aga randumisel ja madala vee puhul üles tõstetav svert ulatub meetri ja kahekümne sentimeetri jagu veepinnast allapoole. Purjeka plangutuse all on tonn kive ja liiva, et alus kindlalt vees püsiks. «Muidu on vöör ja ahter lennus,» kinnitab Marko Vaher.
Purjeka järele on kinnitatud kaks paati, üks neist on mootoriga, teine aga koos purjekaga ehitatud aerupaat. Mõlemad on tagamõttega kaasa võetud, nagu hiljem selgub.
Kaameramees tiirutab paadiga ümber purjeka ja filmib. Paraku hakkab purjekas üha aeglasemalt liikuma ja paari kilomeetri kaugusel rannast jääb ta sootuks seisma. Kõlab ettepanek, et kapten vilistagu tuult. Marko Vaher selgitab, et õhu liikumapanemiseks peab naisterahvas küüntega masti kaapima. Paraku keeldub ainuke naissõitja seda tegemast.
Kalapaat filmimehega popsutab sadamasse tagasi, jättes purjetajad ootama. Paarikümne minuti pärast kalapaat naaseb ja sätib end purjeka ette. Pootsmani poeg Ivo kinnitab purjekalt visatud köie ja minek on kohe teine.
Kalapaat ees, purjekas järel
Vahepeal tutvustab kapten GPS-i. See tark riistapuu näitab, et paat liigub kiirusega kümme kilomeetrit tunnis, ning annab teada, milline on kaugus sihtpunktist, läbitud tee pikkus ja sõiduks kuluv aeg. Seejuures kasutab aparaat Pentagoni satelliitide abi.
«Ameeriklased näevad ära, et üks purjekas roomab mööda Võrtsjärve,» nendib Jaan Leetsar.
Veidi sõitmist ja veepiiril ilmub nähtavale paar puud. Tondisaar, teeb kapten objekti kindlaks. Saar hakkab üha kasvama ja selle võrra läheneb ka reisi sihtpunkt, sest limnoloogiajaam asub enam-vähem saare vastas Tarturannas.
Sõitjatel hakkab veidi külm ja nad poevad kajutisse. Jaan Leetsar näitab rahvale sülearvutist purjeka ehitamise pilte.
Kapten lülitab tööle generaatori ja puhur lööb ruumi ruttu soojaks. Ta ütleb, et vanasti lausa elati sellises kajutis, sest järvele mindi mitmeks päevaks. Naisedki võeti kaasa. Nemad pidasid vahti siis, kui mehed magasid.
Kapten selgitab kaletamise põhimõtet: paat liikus küljetsi purje jõul ja lohistas mööda põhja kalevõrku. Mitut võrkkotti käidi tühjendamas väikese paadiga.
1980. aastate algul kaletamine keelati ja purjekad jäid kaldale. Parematel aegadel oli järvel ligi seitsekümmend kalepaati, üks koguni kahemastiline. Mehed algatasid tollal ka purjekate võidusõidu ehk Võrtsjärve regati.
Kaks tundi sõitu
Sõitjatele pakutakse kohvi ja teed, suupisteks suitsulatikat ja -lutsu. Värske õhk on kõiki näljaseks muutnud ja toit on kui rusikas silmaauku.
Limnoloogiajaama lähenedes tulevad külalised. Kõigepealt teeb ümber purjeka tiiru Veeteede Ameti märki kandev laev, mis tegelikult juba siinsetele teaduritele kuulub. Hiljem tervitab saabujaid kohalik kalur oma metallpaadiga.
Kapten tahab sadamasse sõita purje jõul ja laseb kalapaadil oma teed minna. Tuult on küll vähe, aga Marko Vaher sellest ei heitu. Ta ronib järelveetavasse mootorpaati ja hakkab sellega purjekat lükkama. Mootor töötab vaikselt ning tundub, nagu sõidaks purjekas ikkagi tuule jõul. Mootorpaat on asendamatu ka sadamas manööverdamisel.
Limnoloogiajaama muulil ootab suur hulk naisi ja mehi, noori ja vanu, ülikondades ja igapäevarõivastes. Need on Võrtsjärve foorumil osalejad. Tulijad hüppavad maale, asemele astub aga hulk uusi sõitjaid.
Üldise huvi osaliseks saab taksikoer, kes kõigi silme all järvest kala püüab ja saagiga uhkelt ringi kõnnib. Viimaks tüdineb ta sellest ja sätib end kajutilaele. Lõbureisi ümber Tondisaare teeb ta igal juhul kaasa.
Kuigi purjed heisatakse taas, on paadi edasiviijaks siiski Marko Vaheri mootorpaat. Tehakse veel kaks sõitu: ühel korral on pardal keskkonnaminister Villu Reiljan koos vallavanematega, teisel korral need foorumilt tulijad, kes pole veel sõita saanud.
Kodutee jääb pimeda peale
Sadamast lahkutakse kell kuus õhtul. Taas popsutab kalapaat ees ja purjekas liugleb selle järel. Meeskond otsustab purjed heisata ja GPS näitab, et nii saab kilomeetri jagu tunnikiirust juurde. Tõesti, purjed paisuvad kotti, nagu pootsman lisab.
Veepinnal on näha kajakaid. Eriti palju on neid seal, kus kulgevad mõrrajadad. Purjekas sõidab kahe mõrrajada vahelt läbi.
Loojuvas päikeses on näha Viljandimaa ranna tuntumad punktid: Tarvastu kiriku hõbedane torn, Kivilõppe kalakordoni vaatetorn, Mustla mobiilimastid, Kabelimägi ja Holstre künkad. Tumeneval vastaskaldal aga leitakse üles Trepimäe paljand. Tondisaar jääb selja taha ja kaob viimaks tihenevasse pimedusse.
Meeskond kostitab sõitjaid kalasupiga. Kuigi mõni kurdab, et kala pole uhhaas ollagi, leiab seda parema otsimise peale küllaga. Paljud einestajad tõstavad plastkausid suu juurde ja joovad vedelama osa ära, et paksem lusikaga järele aidata. Mis parata, vee peal kehtivad teised reeglid kui maal. Purjekas on külgtuule tõttu omajagu kreenis.
Valma kanti jõudes osutab pootsman ehataeva taustal mustendavale kaldale ja loeb üles, kes on selle või tolle metsatuka omanik. Jaanuaritorm lõhkus vana muuli juures kasvanud paplid, aga üks neist on jäänud ja aitab orienteeruda.
Ühel hetkel eessõitev kalapaat nõksatab ja keerab järsult paremale. Ka purjekas kandub senisest kursist kõrvale. Kajutist välja hüpanud sõitjad saavad teada, et teele jäi mõrrarida. Karavan leiab õige koha ja sõidab märgiste vahelt läbi. Idakallas mattub üha enam pimedusse, läänekallast aga valgustab endiselt ehakuma.
Valma sadamast paistab kaks lampi — küla tänavavalgustus, teab Jaan Leetsar. Kalapaat otsib sadamasuuet, aga hakkab üha enam purjekale jalgu jääma. Kui ta liiga lähedale ukerdab, võtab kapten vastu otsuse minna sadamasse omal käel, ja laseb puksiiri ette. Ka purjed võetakse maha.
Pootsman Ants Leiaru seisab tüüri juures, tema poeg Ivo vööris ja Marko Vaher tõukab mootorpaadiga purjekat. On pilkaselt pime. Ometi siseneb laevuke kindlalt sadamakanalisse. Kaamera valgusvihk jälgib kallast: ehk näeb toda kuulsat kobrast. Siis järgneb veel mõni manööver ja purjekas sätib end kindlalt paadisilla äärde. Üks kinnitusnöör seotakse silla, teine puu külge. Paula on õnnelikult koju jõudnud.
Sillale astudes hõikavad sõitjad veel tänusõnu ja kiirustavad siis autode juurde. Meeskond jääb maha. Neil on purjeka korrastamiseks veel tükk tööd teha.
PAULA
Purjeka ehitamise mõte tuli Marko Vaheril ning isal ja pojal Väino ja Ants Leiarul kahe aasta eest. Tänavu saadi toetajaks Võrtsjärve Sihtasutus, kes korraldas PHARE projekti «Loodus- ja kultuuripärand — säästva turismi edendamise võti Võrtsjärve piirkonnas» üritusena paadimeistrite väljaõpetamist.
Purjekas Paula ehk ühemastiline kalepaat on 12 meetrit pikk, masti kõrgus on 15 meetrit. Purjepinda on 80 ruutmeetrit. Kuigi mehed tahavad purjedele lisada mootorijõu, pole neil siiani õnnestunud laevukesele südant leida.
Meeskonna moodustavad kapten Marko Vaher ja pootsman Ants Leiaru.
Alus kuulub Võrtsjärve Sihtasutusele ja sellega on kavas huvireise korraldada. Kodusadamaks jääb Valma.
Allikas: paadimeistrid