Laatre koolimaja ootab saatusepööret

Laatre koolimaja valmis 1939. aastal ja oli veel seitsmekümnendate aastate algul valge, kahe tiivaga uhke hoone. Kool suleti 1973. Foto: Erakogu

Õpilaste istutatud kuusehekk on kasvanud mitme mehe kõrguseks tihedaks müüriks, spordiplatsil mühiseb võsa. Kaasik, kus lapsed igal kevadel riisusid ja kuhu talvel lindude toidulaua viisid, on maa pealt pühitud.

1970. aastal Laatre 8-klassilise Kooli lõpetanud Astrida Tisleri koolialbum mäletab muud. Pargina mõjuv valge kaasik oli see paik, kus lapsed talvel kehalise kasvatuse tundides ja pikkadel internaadiõhtutel suusatamas käisid. Ka kooliaasta lõpupildid tehti kevadel nendesamade valendavate puutüvede ees.

Astrida Tisler silmitseb üht klassitoas tehtud pilti ja tuletab meelde seinal olnud kirja: «Teaduse juured on sügavad, viljad magusad!»

Edasi jutustab naine oma albumit lehitsedes näitemängu- ja sporditegemistest, matkadest ja ekskursioonidest ning Kihnu saarel tormivangi jäämisest. Siis meenutab puudevedamise talguid ja suviseid tööpäevi kooliaias.

«Iga aasta 1. septembriks olid klassitubade põrandad ja koolipinkide lauaplaadid värskelt värvitud,» jagab ta oma lapsepõlve kõige hellemaid mälestusi.

Laatre koolist saadud spordipisiku mõjul õppis Astrida Tisler kehalise kasvatuse õpetajaks ja töötab praegu Puiatu koolis. Astrida on endise Mõisaküla linnapea Arvids Tisleri õde. Laatre kooliaja pildid ongi neil kahe peale ühes albumis koos.

Õpetajad töötasid hinge ja südamega

Kaheksandaks kooliaastaks sai klass, kus Astrida õppis, klassijuhatajaks Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetanud noore õpetaja Krista Mägi. Praegu on naine Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning Eesti Emakeele Seltsi juhatuse liige. Ta mäletab toda sügist ja oma elu esimest klassi hästi.

«Mul oli seal viis tüdrukut,» jutustab ta. «Oh, see Laatre oli mu romantilise meele väljendus! Tahtsin kangesti tööle pääseda mõnda niisugusesse kohta, kus ma polnud varem käinud. Kas Prangli saarele või Läti piiri äärde Laat-resse... Prangli puhul hurjutati mind, et sinna jään jäävangi.»

Krista Mägi meenutab, et Laatre poolesaja õpilasega koolis tuli teha kõike. Õpetada emakeelt, aga ka joonistamist ja poistele kehalist kasvatust. «Noori õpetajaid oli mitu. Me panime kogu oma energia ja hinge sinna kooli.»

Krista Mägil jätkub juttu rohkem kui pooleks tunniks, et kõnelda kohvikuõhtutest, tantsuvahetundidest, mandoliiniorkestrist, pallimängudest, mitmepäevastest väljasõitudest ja telkimistest, spordilaagritest, tantsu- ja aastavahetuspidudest.

Pedagoogiline aps

«Laatre koolist on pärit mu esimene pedagoogiline aps,» jätkab ta humoorikalt. «Viisin oma õpilased Tallinna teatrisse ja ma ei tulnud selle peale, et neile öelda: «Võtke vahetusjalanõud kaasa!» Oh, seal nad mul siis jalutasid, porised saapad ja kummikud jalas.»

Samas ei unusta Krista Mägi kiitmast kogemust, mida on töö liitklassidega talle andnud. «Õppisin, kuidas panna kaks klassi tööle nii, et kõigil tegevust jätkuks, et minagi saaksin neid jälgida ja kontrollida ning kuidas hinnata minutit.»

Veel üht Laatre koolist saadud kogemust on Krista Mägi terve elu meeles hoidnud.

«Me elasime nendega ühte elu. Koolis, vahetunnis ja õhtul internaadiski. See sidus,» jutustab ta. «Ma olen ikka soovitanud korraldada koolides niisuguseid ettevõtmisi, kus ei tehtaks vahet, kes on õpetaja, kes õpilane. Et rõhk oleks hoopis intelligentsete inimeste omavahelisel suhtlemisel, mis sest et ühed on nooremad ja teised vanemad. See liidab.»

«See oli esimene koolide sulgemise laine,» meenutab Krista Mägi. «Ma ei mäleta paanikat, meid lihtsalt seati fakti ette. Lapsed hakkasid pärast seda käima Mõisakülas, mõni Abjas. Ja siis algas Laatre kandi hääbumine.»

Laatre kool suleti 1973. aastal

Laatre kooli vilistaste viimane kokkutulemine oli paarkümmend aastat tagasi. Seal käisid nii Astrida Tisler kui Krista Mägi. Inimestel oli taaskohtumise üle väga suur rõõm.

Nüüd on üks endine Laatre kooli õpetaja Krista Mägile öelnud, et ärgu ta praegu Laatre koolimaja enam vaatama mingu. Et las jääb parem hea mälestus, sest praegu on pilt kurb.

Laatre külavanem ja Laatre seltsi juht Viktor Õigus ning Abja valla väikeste külade omaalgatuse õhutaja Sirje Rist näevad hoonet teistmoodi pilguga. Nemad usuvad, et see võiks uuesti inimesi siduda, olla näiteks Laatre piirkonna külamaja. Igal juhul väärib Laatre koolimaja paremat saatust kui seni.

1939. aastal valminud ja nüüd, viimased kolmkümmend aastat tühjana seisnud hoone katus on terve, sarikad kuivad ja seinad püsti. Tõsi, ahjud on kadunud, uksed-aknad enamasti puudu ning võsa tungib igast küljest peale.

Aga endiselt asub kunagine haridustempel Veelikse ja Laatre vahel ning ühendab piirkonna teisi punkte: Lambaküla, Kirbuküla, Penniküla, Leesit... Omaaegne koolipiirkond haaras lapsi koguni paarikümne kilomeetri kauguselt.

Laatre koolimaja on viimased aastaid olnud erakätes ja vahetanud omanikke. Valged kased kadusidki ühe peremehe käest teise kätte libisemise vahepeal. Praegu kuulub koolimaja koos paarikümne hektari maaga soomlasest omanikule Pentti Halonenile.

Pentti Haloneni Eesti-poolne esindaja on Mõisakülas elav Avo Kuusk, kelle sõnul ta jahihuvidega Soome sõbral koolimajaga erilisi plaane ei ole. «Pakkus mulle müüa, aga mida mina sellega teen,» küsib mees nõutult.

Pentti Halonen peaks Avo Kuuse sõnul kas oktoobris või novembris Eestisse tulema. «Tahab oma jahionnis istuda, loodust jälgida ja vaikust kuulata,» räägib ta. «Penttil oleks hea meel kuulda, et Laatre koolimaja kelleski uusi mõtteid tekitab.»

Koolimaja väärib paremat saatust

Haridusedendaja Krista Mägi ütleb lõpuks kuldsed sõnad: koolimaja jääb alati kultuuriväärtuseks, seda tuleb austada ja hoida. «Küll on õnnetud need inimesed, kellel ei ole enam oma koolimaja,» nendib ta. «Mäletan, et pärast Laatre kooli sulgemist isegi arutati selle maja haridustöötajate puhkekoduks jätmist.»

Krista Mägi usub, et Laatre paeluks inimesi kõikjalt Eestist kas või sellega, et see asub nii erakordses paigas. Ühest küljest on see põneva looduse keskel, sest naabruses on sood ja ojad, seene- ja marjarohked metsad, ning teisest küljest kaugel piiri ääres.

Õpetaja loetleb oma Laatre õpilasi, kellest on saanud edukad ja mõjukad inimesed ning kellelt võiks ideele tuge leida: ettevõtja Heino Türk, majandusmees Enn Ruusmaa, bioloog Kaarel Laus.

«Inimesed võiksid kippuda Laatresse suveseminare või kokkutulekuid pidama täpselt sama fenomeni pärast, nagu suviti kiputakse saartele. Või nagu ma ise kunagi oma esimese töökoha sealt leidsin,» lõpetab ta.

Laatre

Laatre on Abja valla küla, mis sel suvel tähistas oma nime 450. aastapäeva. Küla piir jookseb kolmest küljest piki Läti Vabariigi piiri. Laatre vaatamisväärsused on Laatre mõis, mõisapark ning August Kitzbergi sünnikohta tähistav rändrahn.

1920. aastate lõpul oli Laatres 803 ja 1970. aastal 108 elanikku.

2005. aastal võib Laatres loetleda 65 elanikku. Nende keskel on palju tegusaid inimesi, kes on asutanud külaseltsi ja seadnud küla arengu eesmärgid. Laatre küla veebikodu asub aadressil www.hot.ee/laatrekyla/.

Laatrest kõneldes peetakse mõnikord silmas tervet piirkonda, mis nii-öelda poolsaarena Läti riigi sisse ulatub.

Laatre koolimaja asub selle poolsaare alguses. Otse naabruses asuvas Veelikses elab 130 elanikku. Veelikses asub ka Laatre endine jaamahoone. Laatre külaseltski ühendab nii Laatre kui Veelikse küla ja selle juht on Viktor Õigus.