Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mesimummi mudilased joonistasid pilte pimedate raamatusse

Ühel päeval tuli Viljandi Mesimummu lasteaeda kunstnikutädi Reet ja rääkis, et tema tahab pimedatele lastele raamatu meisterdada.

Tädi Reet arvas, et selles raamatus peaksid olema niisugused pildid, millest kõik lapsed hästi aru saavad. Lausa sellised, mis oleksid laste enda kätega joonistatud. Tädi Reet küsis, kas Mesimummu lapsed on nõus teda aitama.

Kõik olid nõus.

Siis luges tädi Reet ette oma luuletuse «Pelle pall».

PELLEL ON ÜKS PALL.
PALL MAGAB VOODI ALL,
SEST VÄLJAS ON VEEL TALV
JA ILM ON SOMPUS HALL.

Ja nii edasi.

Marleeni joonistatud Pelle tuli väga ilus välja. Pellel oli juba pildi peal selline hoog sees, et vaat et astubki kohe pildilt maha palli mängima.

Joonase jalgpallivärav sai ka nagu päris.

Aga siledale paberile värvipliiatsi või kriidiga joonistatud pildist ei saa pimedad lapsed kuidagi aru.

Selle proovis Mesimummu õpetaja Külli oma mudilastega ükskord ka järele. Ta sidus lastel rätikuga silmad kinni ja andis neile kätte rühma lugemispesas olevaid raamatuid.

Kõik raamatud tundusid kinnisilmi ühtmoodi siledad ja sisult täiesti arusaamatud.

Kui lastel pildid valmis said, siis vaatas kunstnikutädi Reet neid hoolega ja asus tööle.

Pelle lõikas ta välja riidest. Pelle silmad, kõrvad, põsed, suu ja müts olid pärast õmblemist kõik käega katsudes tunda.

Palli leidis tädi Reet poest ühe võtmerõnga küljest, ja see sattus olema just niisuguse suurusega pall, mis pildi-Pellele sobis.

Voodi on Reeda raamatus puust just nagu päris elus ja selle päevatekk kangast, samasugusest, nagu see kodus käe all tundub.

Ühe pildi peale õmbles tädi Reet valgest kangast lumememme, aga toppis memme enne alt vatti täis.

Lumevaiba sisse pani ta tärklist. Sedasama valget pulbrit, mida ema köögis tavaliselt kisselli sisse segab. Nüüd krudiseb pildilolev lumevaip täpselt samamoodi nagu külmal talvepäeval õues.

Nii saigi «Pelle pall» valmis.

Nüüd viib tädi Reet oma teose Mesimummu lasteaeda näha. Raamat on kogukas ja seda tuleb kanda suures kotis, kuigi sel on ainult viis lehte.

Kõik lapsed kogunevad laua ümber vaatama, mismoodi just tema pildi pealt mõni asi on raamatusse edasi õmmeldud.

Marleenile seob kasvataja rätiku silmade ümber ja tüdruk katsub pilte ka sõrmedega «lugeda». Teised proovivad mitte ette öelda. «See on üks väga lahe raamat,» arvab Marleen.

Hanna-Anett imestab, kui palju vaeva on tädi Reet selle meisterdamisega näinud.

Siis ütleb Deivi: «Minu emal on prillid!»

Ja Hanna-Anett lisab kiirustades, et tema emal on ka, sest tema ema pidi ülikoolis palju-palju raamatuid läbi lugema. Ja mõnikord luges ta pimedas.

Ühtäkki on kõigile selge, et kuigi ilma silmadeta on võimalik õppida hakkama saama, on silmad ühed väga kallid ja tähtsad asjad ning neid peab hoolega hoidma.

Reet Talimaa loodud raamat «Pelle pall» rändab aga kingitusena Tartu Emajõe Kooli, sest seal õpivad niisugused lapsed, kes tavalisi raamatuid lugeda ja tavalisi pilte vaadata ei saa.

Tagasi üles
Back