Kunstnik Reet Talimaa esitles eile Viljandis oma raamatut «Pelle pall», mille ta kingib Tartu Emajõe Kooli nägemispuuetega lastele.
Kunstnik meisterdas puuteraamatu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatus on ainult viis lehte, aga nende kooshoidmiseks on Reet Talimaa õmmelnud eriliste vaheseintega õlakoti, mis näeb välja nagu kogukas paun.
«Pelle palli» leheküljed on tugevast papist ja kaetud riidega. Mahuliseks teevad neid pealeõmmeldud ruumilised pildid, mis jutustavad poisist, kel on voodi all pall ja kes ootab kevadet, et sellega õue mängima minna.
Pelle tegemisi on võimalik raamatus «näha» ilma silmi avamata, pilte vaid näppudega kompides. Iga lehe tagakülje sahtlis on paber, kus on punktkirjas lühidalt, millest pilt jutustab. Niisuguseid raamatuid vajavad hädasti pimedad ja nägemispuudega lapsed.
Kunstnikul on see juba kolmas puuteraamatu valmistamise kogemus.
Luuletus tuli tuulest
Kolm aastat tagasi käis ta Viljandi kultuuriakadeemia õppejõu Ave Matsiniga Soomes puuteraamatute valmistamise kursustel.
Kaks aastat tagasi andis ta kultuuriakadeemia õppejõuna tekstiilieriala üliõpilastele ülesande luua rahvuslikke kauneid ja kombitavaid esemeid, mida pimedad lapsed võiksid näppudega lugeda.
Nüüd vabakutselise kunstnikuna hakkasid tal ühel päeval peas kumisema salmiread. «Pellel on üks pall, pall magab voodi all...» meenutas Talimaa. «Ühtäkki sündis sellest terve lugu ja ma tajusin, et see on tõepoolest üks hästi piltlik luuletus.»
Nii hakkas ta mõtlema uue puuteraamatu peale. Ja selle peale, et Pelle raamatu pildid võiksid joonistada lapsed ise. Et oma tunnet paremini usaldada, käis ta kõigepealt Tartu Emajõe Koolis uurimas, millistest piltidest on nägemispuudega lapsed võimelised aru saama ning milliseid ise joonistada suudavad. Talimaad huvitas küsimus, kas nende laste pildikeel erineb nägijate laste omast või mitte.
«Selgus, et vahet eriti ei ole,» jutustas ta. «Tugeva nägemispuudega laps joonistab 11—12-aastaselt samasuguse pildi, nagu eelkooliealine nägija laps. Laste mõtlemises ja eneseväljendamises on üldse palju kokkupuutepunkte.»
Järgmisena läks kunstnik Viljandi Mesimummu lasteaeda. Luges seal ühes tunnis lastele «Pelle palli» ette ja vaatas, milised pildid sellest sündisid.
Nii said Mesimummu lastest raamatu kaasloojad, sest just nende joonistustelt valis kunstnik välja Pelle kuju ja kõik teised loo üksikasjad.
Eile hommikul esitles Reet Talimaa oma «Pelle palli» tuttavatele Mesimummu lastele. Mudilased said näha, mis on sündinud mõttest, kus nendegi abi mitu kuud tagasi vajati.
Kasvataja Külli Villems ütles, et puuteraamatu loomises kaasalöömine oli neile kõigile huvitav kogemus. Lapsed püüdsid ette kujutada, mismoodi see on, kui silmad ei näe, ja kompisid nüüd ka valmis raamatut.
Vanaemad võiksid aidata
«Kui kauplused on lasteraamatuist pungil, siis puuteraamatuid seal paraku ei kohta,» kahetseb Külli Villems. Ta on koos autoriga ühel meelel selles, et nii mõnigi ema või vanaema õmbleks niisuguse raamatu hea meelega, kui keegi vaid koolitaks ja õpetaks.
Eile pärastlõunal esitles Reet Talimaa «Pelle palli» linnaraamatukogus, kuhu ta oli kohale palunud peamiselt Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilasi ja õppejõude. Ikka selleks, et sõnum puuteraamatu vajalikkusest leviks.