Pärast Tartu Ülikooli taasavamist tõusis jõukamatel rahvakihtidel, eeskätt mõisnikel, kirikuõpetajatel ja varakatel linnakodanikel huvi anda oma poegadele ülikooliastumiseks vajalik gümnaasiumiharidus.
160 aastat gümnaasiumiharidust Viljandis
10. september 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna, Tartu ja Riia kroonugümnaasiumid olid üsna ülekoormatud ning Pärnu ja Viljandi paiknesid neist kaugel.
Viljandisse saksakeelse kooli asutamise idee pärines juba XIX sajandi algusveerandist. Koduõpetajate Leopold von Holsti (1795—1864) ja Albert Woldemar Hollanderi (1796—1868) 1820. aastal loodud erakasvatusasutus töötas Viljandis viis aastat, misjärel kolis — aastase vahepeatusega Valgamaal — Cesise külje alla Birkenruh’sse.
Leopold von Holsti uut ettepanekut rajada Viljandisse neljaklassiline saksa kool arutas Liivimaa maapäev 1827. aasta algul, ent hoolimata Loodi mõisniku Heinrich von Bocki põhjendustest ja mõningase materiaalse abi pakkumisest, leiti, et uue kooli pidamine käib rüütelkonnale üle jõu.
Pärnus ja Viljandis töötanud elementaar- ja kreiskoolide lõpetanutel ei olnud õigust gümnaasiumi siirduda. Enamik saksa poisse astus olemasolevatesse gümnaasiumidesse koduõpetajate käest saadud teadmistega.
Viljandimaa poisid õppisid eeskätt Tartu ja Birkenruh’ gümnaasiumis. See oli erakool, mis alates 1832. aastast andis gümnaasiumiharidust. Ka Krümmeri Anstalt Võrus (1832—1866) oli ülikooli poole pürgivate viljandimaalaste seas soositud õppeasutus.
Sakslased kutsusid Viljandisse Schmidti
Kui Saksimaalt pärit, Leipzigi ülikooli trienniumi hariduse ja 12-aastase kooliõpetajakogemusega Gustav Max Schmidt tuli mitme Viljandimaa sakslase kutsel Lätimaalt Viljandisse, hakkas ta juba paari kuu pärast, 3. veebruaril (v. k. j.) 1844. aastal üheteistkümnele õpilasele koolitarkust jagama.
Ruumid üüris ta selleks tollasel Veski tänaval paiknenud Wittichi majas (praegu Jakobsoni tänav 47, Eha tänava alguse vastas). Sinna mahtusid ka viis niinimetatud pansionääri, sest kuus poissi käisid tundidesse kodust.
Sama aasta septembriks saabus koolipidamiseks ametlik luba. See andis Gustav Max Schmidtile õiguse pidada kõrgema kreiskooliga võrdsustatud neljaklassilist kooli, mille lõpetamisel tohtinuks siirduda haridust jätkama mõnda gümnaasiumi.
1845. aasta esimesel semestril (jaanuarist juunini) kasvas õpilaste arv 26-ni, nendest 17 elas pansionis, nii et senine maja jäi kitsaks ning üüriti ka kõrvalmaja.
1845. aasta suvel abiellus Gustav Max oma toetaja, pastor Valentin Holsti naiseõe Amalie Lenziga, kellest sai asendamatu majaemand — Mutter Malchen — nii kodus kui pansionaadis.
Schmidtide perre sündis ja seal kasvas üles seitse last.
1845. aasta augustis saabus Tartu õpperingkonna kuraator G. Graffströmilt kontsessioon, mis lubas Gustav Max Schmidti Poiste Eraõppe- ja Kasvatusasutuses (Schmidtsche Privat-Lehr- und Erziehungsanstalt für Knabes) anda õpilastele täieliku gümnaasiumihariduse. Kujunes välja seitsmeklassiline humanitaargümnaasium.
Õpilaste arv suurenes tol sügissemestril kohe neljakümne kuueni. Õpetajaid oli esimestel aastatel üheksa kuni kümme.
Niisiis täitub neil päevil, vana kalendri järgi 1. ehk uue kalendri järgi 13. septembril 160 aastat Viljandis gümnaasiumihariduse andmise algusest.
Schmidti kooli tuli õpilasi aasta-aastalt üha juurde: 1846. aasta kevadeks oli neid 53, 1850. aastal juba 70.
Nii tuli järjest uusi ruume hankida lausa ameerikalikus tempos, nagu sõnas kooli külastanud misjonär Fritschel. 1848. aastal osteti Karksi mõisniku, krahv Dunteni toetusel koolile Wittichi maja, edaspidi ka naabruses, ida pool olev suurem maja, mida näeme juuresoleval pildil.
Schmidti õpilaskond suurenes kuni 1855/1856. õppeaastani, mil sügissemestril oli hingekirjas 125 õpilast. Pansioniasukate arv jõudis peaaegu 90-ni.
Kolmekümne gümnaasiumiaasta kestel sai Schmidti kooli vastu võetud 620 poisist lõputunnistuse üle 200 noormehe. Paraku ei ole kõigist tunnistustest jäänud ärakirju Gustav Max Schmidti käega täidetud vihikutesse. Õpetajaid oli selle aja jooksul kokku 117, nende hulgas ka Friedrich Kuhlbars.
1874. aasta suvel, Gustav Max Schmidti 64. eluaastal, halvenes kuulsa koolimehe tervis sedavõrd, et pärast oma kasvandike tervitamist kooliaasta avaaktusel jäi ta voodisse ja suikus surmale 18. septembril. Tänini on ta jäänud kõige kauem ametit pidanud koolijuhiks Viljandis.
Rüütelkond lõi oma maagümnaasiumi
Anstalti asus juhtima Jaani koguduse pastor Leopold Krüger. See õppeaasta jäigi Schmidti koolile viimaseks, sest nii krundi kui hooned ostis Liivimaa Rüütelkond, asutades vastavalt juba 1872. aastal tehtud otsusele neisse maagümnaasiumi — Livländische Landesgümnasium zu Fellin.
Kooli direktoriks tuli Riiast kogenud keelteõpetaja ja koolimees Carl Heinrich Hoheisel. Paraku suri ta 1877. aasta algul, saamata 54-aastaseks.
Schmidti koolist üle tulnud õpilastele lisandus paarkümmend. Pärast uusaastat tuli juurde eelkool ja senised kolm hoonet osutusid nii pinna kui aja nõuete poolest ebapiisavaks.
1876. aasta suvel algaski uue maja ehitamine kooli krundi idaserval. Tänini püsiv maja pühitseti pidulikult sisse 17. detsembril (v. k. j.) 1877. aastal. Saksakeelse ja -meelse maagümnaasiumi direktor oli tollal teoloog Heinrich Seesemann, kes seejärel siirdus pastoriks Kuramaale.
Von Stryk kinkis mänguplatsid
Suure kingituse tegi koolile Morna mõisa omanik Friedrich von Stryk, kes ostis pargi ja mänguplatside tarbeks umbes 1,5 hektari suuruse maatüki. See teenib spordiplatsi ja pargina praegustki kooli.
1883. aastal edutati direktoriks senine vanade keelte õpetaja ja juba Schmidti ajal aasta õpetajaks olnud Franz Waldmann, kes juhtis maagümnaasiumi kuni selle lõpuaktuseni (v. k. j. 10. juunil 1892. aastal). Alates 1887. aastast, pärast tsaar Aleksander III korraldust ülikoolid ja gümnaasiumid vene õppekeelele üle viia ei võtnud meie maagümnaasium enam uusi õpilasi vastu.
Nõnda sai Livländisches Landesgymnasium zu Fellin töötada seitseteist õppeaastat. Selles õppis kokku 498 noormeest, kellest lõputunnistuseni jõudis 162, nende hulgas oli 34 eesti soost õppurit.
1893. aasta märtsis palus üliõpilane Eugen Borman (Tukumsist) luba viieklassilise progümnaasiumi avamiseks Viljandis. Juulis 1894 kuulutatud vastuvõtu järel asus neljaklassilises koolis õppima 55 poissi, kuid see kool kestis vaid ühe aasta.
Uued kirevad ajad
14 aastat seisis koolimaja pooltühjalt, seal töötas 1895—1905 venekeelne viieklassiline progümnaasium (see oli 1867. aastal asutatud Knüpfferi kõrgema tütarlastekooli järglane) kuni 70 õpilasega. Selle ruumid paiknesid Veski tänava poolses osas, kuna Uue tänava tiivas olid õpetajate ühiselamu ja Ditmari muuseum.
1906. aasta sügisel avati saksakeelse erakoolina progümnaasium, mis mõne aasta järel muudeti reaalkooliks (Deutsche Schule zu Fellin). Ent kaheksa aasta järel jäi maja aastaks jälle õpilasteta, sest tsaarivalitsus sulges Esimese maailmasõja algul kõik saksa koolid ja seltsid.
1915. aastal evakueerus siia Miitavi Reaalkool, mis 1917. aasta sügisel viidi edasi Pjatigorskisse. Kummatigi ei jäänud koolimaja tühjaks: Viljandi linnavalitsus avas siin Viljandi Eesti Reaalgümnaasiumi.
1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal töötas samas majas jälle Deutsche Schule, kuid enamiku koolimajast hõivas laatsaret ja eesti kool leidis ulualuse põiki üle pargi asuvas koolimajas Viljandi Eesti Hariduse Seltsi Reaalgümnaasiumina.
Eesti Vabariigi algul pidas haridusselts kaht gümnaasiumi endale üle jõu käivaks ja pakkus poistekooli Viljandi maavalitsusele. 1920. aasta sügisel sai vanasse asupaika tagasi kolinud kool Viljandi Maakonna Poeglaste Reaalgümnaasiumiks. 1921. aasta kevadel lõpetas esimene lend, kuid 1941. aastast see numeratsioon katkeb.
Nimemuutustest hoolimata ikka maagümnaasium
Hoolimata eriharudest (näiteks kaubandus-keskkool aastail 1934—1944) ja nimemuutustest aastail 1940—1994 (2. keskkool, 2. gümnaasium, 4. mittetäielik keskkool, Johann Köleri nimeline keskkool), on seda tarkusetemplit rahva hulgas nimetatud ikka maagümnaasiumiks. Kooli järjekestvus on selge.
Viljandi Maagümnaasiumi ajalugu peaksime seetõttu käsitlema keskharidust andva poistekooli asutamise ajast alates, see tähendab 1845. aasta septembri algusest.
1970. aastatest alates tähistatud, koolimaja valmimisega seostatud juubelid tuginesid ilmselgelt tollasele ideoloogiale, mille kohaselt ei tohtinud ju mis tahes asutise ajalugu alata saksa mõisnike loodust.
Viljandi Maagümnaasiumi juhtkond on hakanud arutama, kuidas tähistada kooli sel sügisel täitunud 160. aastapäeva. Kooli ajalugu on siiski midagi muud kui ühe koolimaja oma.