Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi 50 aastat elasime teadmisega, et ausus ei maksa midagi, ütlen oma mälestustele toetudes, et maksab ikka küll. Ja kui sellega muud ei saagi, siis austuse igal juhul. Meenutan üht meest Kõpu-Tipust, keda pean aususe etaloniks. Tema nimi oli Jaan Nurk.
Oli aasta 1940. Minu isa Evald Konno oli siis veel advokaat. Tema juurde tuli talumees Kõpu-Tipust. Ma ei mäleta, mis kohtuasi päevakorral oli, võib-olla piirikivi tüli. Selgus, et asi tuleb arutlusele 1941. aasta juunis. Eks ta siis tulnudki tagasi, aga meie pere oli selleks ajaks juba küüditatud.
Pöördelistel aegadel olid inimesed ostnud varuks seda ja teist. Meil midagi erilist polnud, kuid paar kotti nisu oli siiski hoiul. Pärast meie küüditamist elas meie koduabiline veel endises kohas ja kui tuli too talumees, siis andis ta need kotid temale hoiule.
1946. aasta lõpul, kui Siberist omavoliliselt ära tulime, teatas meie endine abiline, et andis vilja Jaan Nurgale. Minu onu Alfred Märtik tegi seepeale ettepaneku minna uurima, kas vili on veel alles. Nii ka tehti.
Minu emal oli Nurgaga pikk jutuajamine, mille peale mees ütles: «Ma mõtlen.» Kuna ema jäi ööseks sinna tallu, siis teadis ta hiljem rääkida: «Terve öö põles tagatoas lamp, terve öö kõndis Jaan Nurk edasi-tagasi endaga aru pidades. Mõtles, mis ta mõtles, aga hommikul ütles: «Jah, te saate need kaks kotti nisu tagasi.»»
Teadupärast oli see väga raske aeg. Meil oli vilja väga vaja, sest olime ju igasuguse toiduvaruta ja puupaljad.
Aga talumehel oli seda samuti väga raske ära anda, sest taludele olid peale pandud suured koormised ja tema peres kasvas neli last. Ta otsustas anda koti sellele, kellele see kuulus. Ma leian, et see oli suuremeelne tegu.
Mis on aga praegusel ajal? Ei midagi selletaolist. Alles hiljaaegu varastati riigi viljasalvest külma kõhuga rahva viljatagavara, mis on mõeldud rasketeks aegadeks.
Jaan Nurk ei ole enam elavate kirjas. Aga ma tean, et üks tema lastest, Linda Soots, on Kõpus juba mõnda aega olnud hinnatud lasteaiajuhataja. Hiljuti sai ta ka põhikoolidirektoriks. Mul on selle üle ütlemata hea meel. Kes siis veel, kui mitte ausate vanemate järeltulijad, peavad meie hariduselu edendama?
Kooliaasta alguse puhul tahan talle soovida edu ja vastupidavust raskes ametis.