Möödunud suvel saabus Kaitseliidu Sakala Maleva staapi meetri ja üheksakümne ühe sentimeetri pikkune laigulises vormis noor mees, et võtta enda õlule siinse maleva juhtimine.
MEHIS BORN:riigi kaitsmist ei saa teiste hooleks jätta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et Kaitseliidu Sakala Maleva pealik Rein Kikas hakkab pensionile minema ja temale otsitakse asendajat, oli Pärnumaa Maleva staabiülemale ja vaneminstruktorile Mehis Bornile juba teada. Mingil ajal helistas talle Kaitseliidu ülem, kes küsis, et mis ta sellest arvab, kui on kandidaadina lehel.
«Ma ei öelnud «ei» ega «jah», ütlesin vaid, et seda võib arutada,» meenutab kapten Born.
Kolm-neli kuud hiljem helistas ülem taas ja küsis uuesti kaitseliitlase arvamust. «Kinnitasin, et vastu puiklema ei hakka, ning saingi kohe teada kuupäeva, millal on vaja minna ja malev üle võtta,» kõneleb nüüdne pealik.
Kapten Born peab niisugust muutust väljakutseks. Selletaolise otsuse on ta teinud korra varemgi, kui mees lahkus riigikaitseosakonna süsteemist ja võttis vastu pakutava koha Kaitseliidus. Ka siis tuli tal pool aastat mõelda.
«Leidsin tollal, et ei oleks õige jätta pakkumist kasutamata — palju selliseid variante inimesel ikka tuleb, et saab midagi muuta ja uude olukorda sattuda,» arvab Born. Viljandisse tulles pidi ta samasuguse otsuse tegema.
Sakala Maleva ellu sulandumise tegi pealikule lihtsamaks see, et enamikku palgalistest kaitseliitlastest ta juba tundis: instruktoritega oli ta varem koos õppustel, koolitustel ja kursustel käinud. Näiteks siinse maleva vaneminstruktori Taavo Kikojaniga käis Mehis Born ohvitseride kursustel.
Vabatahtlike kaitseliitlastega on tal olnud aega ühiste ettevõtmiste kaudu tutvuda.
Kaitseliit areneb omasoodu
Pealiku ülesanne on maleva kõiki tegemisi juhtida. Kapten Born ütleb, et kui õppusi pole, on tema töönädal täpselt samasugune nagu suuremal osal inimestel.
«Õppuste aegu võib küll juhtuda, et koju ei jõua, öö ja päev lähevad sassi, sest magada tuleb päeval ja öösel lahingutegevuses olla,» ütleb ta.
Kapten Borni hinnangul on Kaitseliit pidevalt arenev organisatsioon, mis peab ka edaspidi muutuma.
«Kaitseliidu mudel on eelmisest Eesti Vabariigist üle kantud. Laulva revolutsiooni ajal oli oluline, et tagatakse õiguslik järjepidevus, nüüd on sellest aga viisteist aastat edasi läinud. Reformimine on halb sõna, ütleme, et Kaitseliitu tuleb praeguste oludega kohandada, ja nii jääb ta elavaks organismiks meie ühiskonnas,» arvab Born.
Pealik maalib sõnadega ette pildi tavalisest kaitseliitlasest. Üldjuhul on ta kolmekümnendates aastates ja käib tööl, enamasti on ka pereinimene. Ta on elu paika saanud ja otsib kas vaheldust igapäevarutiinile või ütleb sisemine hääl talle, et peaks riigi kaitsmiseks midagi ära tegema. Või on mängus kogunisti mõlemad põhjused.
Oluline on relvadega tegelemine. «Juba mehehakatised on sellised, et saaks aga kuskilt toru kätte. Ega täismeestelgi suurt vahet pole: mehed jäävad poisteks elu lõpuni, vahe on ainult mänguasjade hinnas,» muigab Born.
Kaitseliidu tegemistes löövad kaasa ka naised. Sakala Malevas on õrnema soo esindajatest umbes pooled naiskodukaitses, teine pool aga nii-öelda meeste poole peal lahinguüksustes.
Sõjavägi algas Vene kroonuga
Mehis Born sai armeeristsed juba Nõukogude armees, kuhu ta värvati 1986. aastal. Teenima saadeti ta Moskvast 200 kilomeetrit põhja poole Jaroslavli, raadiolokatsiooniüksusesse operaatoriks.
Teenistuskoht oli noormehel laias laastus ette teada, sest enne sõjaväge läkitas sõjakomissariaat ta ALMAVÜ Tallinna Raadiotehnika kooli üht sõduriametit tudeerima.
Borni mäletamist mööda oli teenistuse algul kord veel kõva, kahe armeeaasta lõppedes aga andis perestroika end kõvasti tunda.
«Meil oli oma seltskond eestlasi. Tahtsime väeosa värava juures sinimustvalge lipuga pilti teha. Voodilinast tehtud lipp oli kapis seismisest volti vajunud. Laotasime selle murule, et voldid välja tuleks ja siis jäime vahele: mingid ohvitserid tulid õhtusesse toimkonna vahetusse ja sattusid meie peale. Kisa oli küll kõva, aga kinni meid ei pandud, ilmselt saadi aru, et pole enam mõtet,» meenutab mees.
Kui Born Eestisse naasis, siis siin juba kõik kääris vabadusihaluses. Noormees puutus kokku kodanike komiteede ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei seltskonnaga ning hakkas nendega läbi käima.
«Mingiks eriliseks vabadusvõitlejaks ma ennast muidugi ei pea, aga iseseisvusvõitluses tuli lihtsalt kaasa lüüa. Mõtlesin endamisi, et kui ma praegu midagi ei tee, siis hiljem ilmselt kahetsen seda,» kinnitab Born.
Kui 1990. aastatel hakati Kaitseliitu taaslooma, astus noormees kohe selle liikmeks, et saavutatud vabadust kaitsta.
Ennast tuli pidevalt täiendada
Kaitseliitlane Mehis Born läks 1992. aastal Pärnumaa riigikaitseosakonda korrapidajaks. 1994. aastal saadeti ta kaitsejõudude peastaabi nooremohvitseride ettevalmistus- ja täienduskursustele. Sealtmaalt on ta elukutseline sõjaväelane.
Born töötas Pärnumaa riigikaitseosakonnas õppekeskuse ohvitserina, kutsealuste jaoskonna ja mobilisatsiooni osakonna ülemana ning osakonna ülema asetäitjana. Siis aga naasis ta Kaitseliidu ridadesse.
Pealik loendab läbikäidud kursusi: mitu Taani Kaitseakadeemia juhtimiskursust, rootslaste õpetatud ellujäämisinstruktori ja pataljoniülema kursused ning Kaitseministeeriumi kõrgemad riigikaitsekursused. Igal juhul kodust on nende tõttu ära oldud kuude ja nädalate kaupa.
Viljandi on põlisele pärnakale Mehis Bornile esimene teenistuskoht väljaspool kodulinna. Pere on tal endiselt suvepealinnas. Sinna satub pereisa tavaliselt vaid nädalavahetustel.
9. jaanuari suurtormi aegu oli ta kodus Vana-Pärnus, oma pere keskel. Kui Kaitseliit häireolukorda tõsteti, jagas pealik alluvatele korraldused ja läks siis magama. «Hommikul oli vesi toas,» meenutab ta. Midagi väga hullu tulvad Bornide elamisele siiski ei teinud.
Mehis Born on pereinimene juba kümme aastat, ametlikult paar aastat. Peres on kaks poega, üheksane ja kaheksane.
«Kui ma oma naisega tuttavaks sain, oli mul elukutse valitud ja juba siis ma hoiatasin teda, et ma ei pruugi kogu aeg kodus olla — selline on minu ameti omapära. Kui öeldakse, et tuleb kuhugi minna, siis pean sõdurina käsku täitma ja minema,» kõneleb sõjaväelane.
Viljandisse elama esialgu ei tule
Pealiku kinnitusel selline elu perele väga koormav pole, sest vahemaa Viljandi ja Pärnu vahel pole suur, pealegi on käepärast tänapäevased sidevahendid, millega saab vajadusel omavahel suhelda. Kui kodus on väga pakilisi probleeme, ei valmista mehele suurt raskust ka seal abis ära käia.
«Oleme naisega arutanud pere Viljandisse kolimist, aga praegu see meil päevakorras pole. Abikaasal on spetsiifiline töökoht — ta töötab jalatsipealsete valmistajana — ja siin ta erialast tööd ei leiaks. Lapsed alles hakkasid koolis käima, ei tahaks neil veel kooli vahetada,» selgitab Born.
Isana kasvatab ta poegi sellises vaimus, et mees peab oma pere, rahva ja kodumaa kaitseks midagi tegema. Sageli toob ta poisid endaga kaasa, et neile oma tööd ja ametit tutvustada.
«Kas neist just päris sõjaväelased saavad, aga kaitseliitlased kindlasti,» arvab ta. Lapsed tunnevad igal juhul isa ameti üle uhkust.
Pealik ei välista siiski seda, et võib kunagi kogu perega viljandlaseks hakata. «Ma ei ütle kunagi «ei iial». Võib ju juhtuda, et läheb siin ametis pikemaks, aga võimalik, et ka mitte,» nendib ta.
Töö ja hobid käivad koos
Sõjaväes on kombeks, et üldjuhul teenib ohvitser kolm-neli aastat ühes kohas, siis läheb täiendusõppele või koolitusele ja saab seejärel uue teenistuskoha, et ei jääks arengus seisma.
Oma huvide kohta ütleb mees, et ta on õnnelik, sest töö ja hobid kattuvad — kui ta pole pealik, siis on ta lihtsalt kaitseliitlane. Kapten Born uurib sõjaajalugu, teeb vormispüsimiseks tervisesporti ja joonistab.
«Erna retkedel pole ma käinud, nii kõvaks meheks ma ennast ei pea. Mul on rohkem rahvaspordi tase: maleva üritused, retked, matkad,» selgitab pealik.
24. septembril korraldab Kaitseliit esimest korda niinimetatud rebaseretke ehk koormusmatka kolonel Alfons Rebase, endise Sakala Maleva instruktori, ja tema sõjameeste mälestuseks.
Retke pikkus on umbes 30 kilomeetrit ja matkitakse seda teed, mida mööda rebasekutsikateks nimetatud võitlejad 1944. aasta samal kuupäeval Läti piirile jõudsid. Samuti mälestatakse retkega mehi, kes sõjajärgsetel aastatel Eestisse naasesid, et jätkata kolonel Rebase juhtimisel relvavõitlust Eesti vabastamise nimel. Selle retke tahab ka kapten Born läbi teha.
«Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et on igav ja pole midagi teha. Minu elus on pigem vastupidi: tahaks paljutki teha, aga aeg kõike ei luba,» võtab kapten Mehis Born oma elutempo sõnades kokku.
Arvamus
Taavo Kikojan,
vaneminstruktor
Ma pean pealikku seltskonnainimeseks, kel on hea huumorisoon. Need kaks omadust on vajalikud, et vabatahtlike kaitseliitlastega normaalselt tegelda.
Kapten Born ajab kindlalt oma joont, kuid põhjendatud argumentide korral võib oma arvamust muuta. Ta julgeb riskida ja malev on tänu sellele majanduslikult palju edasi arenenud.