Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2444479t1h81c2.jpg)
Läinud kuu keskel peeti Raplamaal Varbola iidsel linnusel üheksandaid rahvusvahelisi puupäevi.
Kohal olid kunstnikud Soomest ja Eestist, nende hulgas neli viljandimaalast.
Skulptorite laulupidu algas sel aastal vihmas.
Hiiumaalt pärit vigursaagija Ivo Mänd on ristinud Varbola puupäevad skulptorite laulupeoks. See on tore kokkusaamine, kus saagide, peitlite ja lihvimismasinatega muusikat tehakse ja kunsti luuakse.
Kaheksal eelneval aastal on palju arutletud selle üle, millise kunstiliigi alla Varbolas valminud tööd liigitada. On see kunst või midagi muud?
Tegelikult on töid seinast seina. Nelja päeva jooksul on linnus täitunud nii vahvate loomade kui tõeliste suurte kunstiteostega. Tegijate seas on professionaalseid ja harrastuskunstnikke ning lihtsalt vigursaagijaid.
Iga osaleja käe all on valminud omanäoline taies.
Torm kinkis materjali
Sel suvel skulptuure meisterdama tulnud 37 mehel-naisel-lapsel ilmaga ei vedanud. Vihm näis olevat end nendeks neljaks päevaks sättinud just sellesse iidsesse paika. Aga ega see tegijaid ega korraldajaid väga heidutanud.
Kogu elu Jänedas metsameheametit pidanud Endel Konsa teatas optimistlikult: «Siin on palju endisi metsamehi, oleme harjunud iga ilmaga väljas töötama. Meile vihm mingi takistus pole. Lahe on olla!»
Pärnus möllanud torm tõi tegijaile kätte hea materjalivaliku. Nii häid puunotte kui sel aastal pole Varbolas töid meisterdanud inimestele veel kätte sattunud. Pärnu pargist halastamatult üle käinud torm andis skulptoritele võimaluse murtud puud uuele eluringile saata.
Kärust pärit eluaegne metsamees Lembit Eensoo, kes sellelt ürituselt vaid ühe korra eemale on jäänud, on aastatega puutöö juurde meelitanud poja Leo, minia Pireti ning lapselapsed Meriti, Taneli ja Tauri.
«Sidet, mis on tekkinud meie ja korraldajate vahele, on raske sõnadesse panna. Need, kes neljal päeval meie eest hoolitsevad, väärivad kätel kandmist: kolm korda päevas soe toit, igaõhtune saunaskäik ja isegi riided pestakse soovi korral puhtaks,» ei olnud mees kiitusega kitsi.
Mootorsaag naiste käes
Üldiselt arvatakse, et mootorsaag on meeste, eelkõige metsameeste tööriist.
Vähemalt Varbola puupäevadel see reegel ei kehti: saagi oskavad kasutada ka naised ja isegi lapsed.
Juba viiendat aastat on kõiksuguseid vahvaid loomakesi meisterdanud Viljandimaalt Olustverest pärit Ly Teder, kelle tööd ehivad paljusid Eestimaa aedu.
Kui Ly ja Raul Teder seitse aastat tagasi esimest korda Varbolasse sattusid, valmisid nende käe all põhiliselt karud. Nüüdseks on ampluaa laienenud ja loomade kõrvale on kerkinud küll lillepostamendid, küll massiivsed kujud.
Viljandi kultuuriakadeemias viimast aastat huvijuhtimist õppiv Anu Linnamägi sai saega töötamise nipid selgeks Ivo Männilt.
«Eelmise aasta puupäevadel polnud Ivol hiidlasest kaaslannat Maire Põldmad kaasas ja tema naljaga pooleks öeldud lausest «Ma kohe ei saa töötada, kui mul naisterahvast man pole» ma kinni võtsin ja tööle asusin. Tänavu oli juba julgem saagi puusse lüüa. Puu on põnev materjal, tal on omapärane soojus ja hing,» mõtiskles Anu.
Skulptorid peavad väga oluliseks, et Varbola puupäevadel üksteisega ei võistelda ja kellegi töid ei hinnata.
«Hea on tööd teha, kui sinult ei nõuta mingit kavandit. Puu ise näitab kätte, kelleks ta sündida tahab,» lausus Jäneda mees Endel Konsa.
Esimese suurema töö «Metsamees» tegi Suure-Jaani lähedal Kõidama külas elav Enrico Pelt üheksa aastat tagasi Elor Ilmeti soovitusel.
«Proovi, poiss, mis välja tuleb!» kõlasid meistri sõnad.
Praegu tisleriametit pidav noor pereisa peab puunikerdamist heas mõttes «kiiksuga meeste» tegevuseks.
Puu pakub ise mõtte
«Suur eeskuju on hiidlane Ivo Mänd. Tema tööd tunduvad mulle kuidagi eriti vinged. Varbola on koht, kus saan vabalt katsetada neid vaimuvälgatusi, mis on seni veel proovimata.
Vahel tuleb mõte otse enne seda, kui puu kätte võtad, teinekord hakkad lihtsalt saagima ja vaatad, mis välja tuleb,» jutustas ainult mootorsae abil puud töötlev Enrico, kes on Varbolas üllatuslikke teoseid teinud neli aastat.
Sel korral valmistas ta lisaks «Vanakuradi vanaemale» lustaka viinereid küpsetava karu ja lõbusa trolli. Tema töödes on palju sära ja energiat. Enrico fantaasiaküllust kadestavad paljud skulptorid.
Tõmbab suvele joone alla
Jäneda mees Endel Konsa ütles puupäevade lõpetamisel, et tema tõmbab suvele joone alla just Varbola linnusel, edasi algab tema jaoks sügis.
Linnuses ilutses keskpäevaks kuuskümmend suuremat ja väiksemat skulptuuri. Uudistajaid tuli üle Eesti. Tuldi Otepäält, Vastseliinast ja isegi Petserimaalt, paljudel oli soov mõnda skulptuuri oma koju või firmasse osta.
Uue kunstisuuna oli Varbola puupäevadele toonud Tartu kunstiüliõpilane Martti Kalamees, kelle massiivse sinist valgust kiirgava lambi omanikuks ihkasid paljud saada. Igal aastal üllatav Suure-Jaani mees Enrico Pelt oli seegi kord oma «Vanakuradi vanaemaga» pilkupüüdev.
Traditsiooniliselt lõpetas puupäevad kunstnik Raul Meele tuleetendus. Siis vandus ka vihm alla ja andis sõna tulele.
Südaööks oli linnusel taas kõlamas vaid sirtsude sirin ja müüridel helkimas võbelevad küünlaleegid. Vaikselt kostis Urmas Alendri laul «Nii vaikseks kõik on jäänud »
Varbola puupäevad
Sel suvel peetud Varbola puupäevad olid juba üheksandad. Osales 37 kunstnikku, kel valmis kokku 60 taiest.
Järgmised puupäevad korraldatakse 2.—5. augustini 2006. Uusi kunstnikke võetakse päevadele osalema väga piiratud arvul, huvilistele on sissepääs vaba ja tasuta. Igal aastal on puuskulptuuride valmimist uudistamas käinud mitu tuhat inimest.
Allikas: korraldajad