Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2444369t1hfd1c.jpg)
Bernist poole tunni autosõidu kaugusel elav Max Wüthrich-Kapsta on oma meiliaadressisse paigutanud Halliste valla talunime Kävardi, ning hoiab oma kodu õuel vardas kaht riigilippu: Šveitsi ja Eesti oma.
Tipptunnil valge Mercedesega liiklusummikusse jäädes hakkab Max Wüthrich kõigepealt pomisema mingis saksa keele kõla meenutavas kohalikus dialektis ja kui olukord ei lahene, ütleb hingetäiega: «Kurat võtaks!»
Eestikeelseid sõnu teab ta palju. Ilusamad neist on «sünnipäevalaps» — tema kadunud naise Leida sünnipäev oli augustikuus; «pannkook» — Leida küpsetatud pannkoogid olid ülihõrgutavad; «anna mulle käsi» ning «minu armas, kallis». Neidki sõnu lausus Max oma Leidale, Kävardi talu viimase omaniku perenaise Greeta Kapsta nooremale tütrele.
Pärast Leida surma on Max Wüthrich klammerdunud Eesti külge ja nimetab seda oma teiseks kodumaaks. Ta loeb iga päev internetist Eesti ajalehti, eriti «Sakalat», ning on siinsete oludega üllatamisväärselt hästi kursis. Eesti on talle see viimane link, millele klõpsates saab ta ikka veel üheduses olla oma kalli eestlannast naisega.
Eelmise aasta 13. oktoobril surnud Leida Wüthrich-Kapsta on maetud oma Šveitsi kodu Wittrachi kirikaeda. Peotäis naise põrmu on puistatud ka Viljandi Vanale kalmistule, Leida vanemate Peet ja Greeta Kapsta hauale.
Seda peotäit käis Max Wüthrich koos tütre Lindaga Eestisse toomas tänavu kevadel. Aprillis kohtus mees üldse paljude Eesti inimestega, kellega ta Leida kaudu oli tuttavaks saanud ja keda peab oma headeks sõpradeks.
Pühendas naisele raamatu
Leida Wüthrich-Kapsta Šveitsis asunud eestikeelsed raamatud kinkis Max Wüthrich Viljandi Linnaraamatukogule. Need eksemplarid tunneb lugeja ära oranži triibu järgi tagakaanel. Hinnalises Taska nahkköites 1935. aastal välja antud «Kalevipoja» ja suure piibli annetas ta Viljandi Muuseumile.
Pärast oma naise surma andis Max Wüthrich Leida elust välja kõvakaanelise raamatu. Selle lehekülgi illustreerivad fotod Kävardi talust ja töölistest, Leida vanematest, õdedest ja vendadest ning Leida koduskäimistest pärast viiekümneaastast vaheaega.
Sealt leiab palju pilte ka Leida ja Maxi ühisest kodumaast Šveitsist. Samuti nendest puhkudest, mil nad on võõrustanud eestlasi: Leida koos Eestist tulnud koorilauljate või tantsijatega, ajakirjanik Mati Kirotariga, vabadusvõitleja Mart Niklusega või kirjanik Viivi Luigega.
Kävardi talu on nüüd küll ühe Kapsta pereliikme järeltulija käes, kuid seisab suure osa aastast siiski tühjana ega ole tegutsev majandusüksus, nagu Leida ja Max aastate eest unistasid.
Max Wüthrich ütleb, et kui ta oleks kümme aastat noorem, tuleks ta kõhklemata Eestisse ja asuks Kävardil tegutsema. Mees saab jõulude paiku 84.
Autoga Šveitsi hunnitute mägede vahel sõites paneb ta mängima kasseti, millelt kõlab: «Metsaveerel väike maja, varjul pärnapuude all...»
Neil kordadel veerevad üle mehe krobeliste põskede suured pisarad. See lugu oli Leida lemmiklaul ja on ka Max Wüthrichile väga südamelähedane.
Šveitsi Eesti Selts
Kui Max Wüthrich mõnda «Sakala» artiklisse põhjalikumalt süveneda tahab, pöördub ta abi saamiseks Berni lähedal elava Šveitsi Eesti Seltsi liikme Ruth Grafi poole.
Ruth Graf on isa poolt šveitslanna. Nimelt oli üks tema isa esivanematest hakkaja juustumeister, kes Šveitsist Eestisse teenistust otsima tuli ja siin ühe mõisniku juures ametisse jäi. Ruthi isa sündiski Eestis. Ruth ise on lõpetanud kuulsa Elfriede Lenderi Gümnaasiumi ja lahkus Eestist 1940. aastal, mil Šveits keelitas oma kodanikke Vene okupatsiooni eest kodumaale tulema.
Esimene Šveitsi eestlaste kokkusaamise algataja oli Eestist 1946. aastal Šveitsi läinud endine laskmise maailmameister Vladimir Kukk.
Ruth Graf on elukutselt õpetaja. Tema sõnul on seltsis praegu üle seitsmekümne liikme. Suvistepüha, jõulude või Eesti Vabariigi aastapäeva kokkusaamisele tullakse ikka koos abikaasaga.
«Leida oli meie seltsi väga innustunud liige, tema ja Maxi kauni kodu uksed on alati eestlastele avatud olnud. Meid ühendas Leidaga see, et meile meeldis rääkida Eesti kirjandusest,» ütleb Ruth Graf kiirustades. Aga naudib veel kaua Šveitsi pealinnas Bernis eesti keeles maailma asjadest lobisemise võimalust.