Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnumaa Nigula looduskaitseala töötajad saavad inimestelt tihti kutseid tulla mõnd looma või lindu päästma.
Kaitseala looduse hoiu peaspetsialisti Kaja Kübara sõnul tuleb kõnesid mitu korda nädalas. «Vahel isegi iga päev,» lisas ta.
Eelmisel nädalal, kui Nigula töötajaid kutsuti Viljandisse päästma põõsavõrku takerdunud siilipoega, helistati neile veel ühe siili ja ühe luigepoja pärast, keda oli hammustatud.
Kõige rohkem tuleb teateid väikeste loomade kohta. «Pääsukeste pärast helistatakse praegu tihti, aga viimasel ajal on ka kotkaid leitud.»
Mitte alati ei pea looduskaitseala töötajad kutse peale ise kohale sõitma. «Vahel küsitakse nõu, mida teha, kui on keegi leitud,» selgitas Kübar. «Enamasti tuleb meil siiski kohale minna. Loomulikult sõltub see olukorrast.»
Praegu kogub Nigula looduskaitseala metsloomade taastuskeskuse aedikus jõudu kolm viga saanud põdravasikat, kes leiti mai algul.
«Kevadel ja sügisel ongi eriti palju igasuguseid vigastusi,» nentis Kübar.
Praeguseks on põdravasikad juba kolme-neljakuused, kuid leidmise ajal oli üks neist paari päeva vanune. «Nad on juba päris suureks kasvanud. Kui nad ise hakkama saavad, laseme nad vabaks.»
Kolm põdravasikat ei ole Nigula taastuskeskuses ainsad hoolealused. Seal elavad ka toonekured, siilid ning kitsetalled.
«Meil on olnud kakupoegi ja kaljukotkas, toonekured, jänesepojad ning rebane,» loetles ta.
Kõige haruldasemad abivajajad on olnud kalju- ja konnakotkas. «Eestis on kaljukotkast vähe ja meile satub ta suhteliselt harva,» ütles ta. «Aastas korra ikka keegi haruldane meie juurde satub.»