Nostalgiatunne laseb sageli esimesele iseseisvusajale tagasi vaadata kui heale Eesti ajale, mil muru oli rohelisem ja taevas sinisem. Tegelikult kimbutasid Viljandit ka tollal sarnased probleemid kui praegu.
Puhkuseuudised Viljandis on samaks jäänud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellele leiab külaline kinnitust veel nädala lõpuni Viljandi Muuseumist näituselt «Puhkuse veedame Viljandis», kus on peale rannavarustuse, sumadanide, vanade fotode ja muude eksponaatide väljas ka ajaleheväljavõtted «Sakalast».
Viljandi järve vesi tekitab kihelust
1933. aasta 15. juuli «Sakala» kirjutab: «Paljud, kes järjekindlalt on käinud järves suplemas, kaebavad, et nende nahale ilmuvad punased kihelevad plekid. See nuhtlus on eriti tabanud Kitsaskaela lähikonnas suplejaid. Suplejad ise arvavad, et nahahaiguse pisilased järve toob Valuoja tõrvmust ja haisev vesi.»
70 aastat hiljem, 18. juulil 2003. aastal on «Sakalas» taas hoiatav pealkiri «Viljandi järve vesi võib nahka ärritada». Lehe sõnul on mitmel Viljandi järves suplemas käinud inimesel tekkinud punetav ja sügelev nahalööve, mida arstid nimetavad ujuja sügeluseks.
1942. aasta 3. juuni lehenumber aga tõdeb, et Viljandi järv on suvel Viljandi süda, ja seepärast püütakse kõik hirmud pisilaste ees hajutada.
«Kuna on tegemist küllaltki elulise küsimusega [järve puhtuse kohta], siis Viljandi linnavalitsus laskis järveveest teha rea arstlikke analüüse. Meie sellekohasele järelepärimisele teatati, et nende analüüside juures ei ole leitud midagi kahtlast. Seda mainivad nii linnaarst dr. Merend kui ka pisikute alal põhjalikke teadmisi omav dr. Sibul.»
Ka XXI sajandil ei lase ajaleht lugejate seas põhjuseta paanikal tekkida, sest 2003. aasta 22. juuli leht kirjutab, et tervisekaitsetalituse Viljandimaa osakonna vaneminspektori Malle Karristi kinnitusel on kõik korras — Viljandi järve vesi vastab supluskoha veele kehtestatud nõuetele.
Nii nagu praegustest politseiuudistest, võib ka näitusel lugeda jalgrattavarastest, kes linlaste liiklusvahendeid näppavad. Ühes 1933. aasta lehenumbris on positiivne uudis pikanäpumehe Augustin Mägi kinninabimisest ja viie kadunud ratta leidmisest.
Ajaleht räägib alastusest
Praeguse lehelugeja jaoks mõjuvad ootamatuna korduvad reportaažid liigsest kehapaljastamisest. 1929. aasta 6. juuli numbris teavitatakse lugejaid poolalasti daamist, kes mööda Uueveski teed ja Jakobsoni tänavat jalgrattal sõites oma «ümarat joont demonstreeris — inimeste uulitsal seistes ja vaadeldes ning imetledes noid õrnu ja ümaraid jooni».
1932. aasta mais raporteerib Don Carlose nime taha peituv ajakirjanik vaatamisväärsustest lossiprospektil. Säravalt sarkastiline artikkel juhib tähelepanu daamidele, kes katavad «oma säärekesi ja jalakesi» üha harvemini sukkadega, nii et punakasroosad siniste laikudega jalad paistavad.
1934. aasta augustis olid aga Viljandi järve hüppetorni vallutanud kraaded, kes seal siis alasti poosetasid. «Päev otsa vedeletakse alasti basseini sildadel ja ka üleval tornis, kus siis demonstreeritakse oma «katmata ilu»», kirjutab «Sakala».
Väljavõtted ajakirjandusest moodustavad näitusel vaid ühe paksu kaustiku, mis lebab teleri kõrval, kust võib näha kinoringvaadet Viljandist.
Eesti Filmiarhiivist pärinevas 1939. aasta linateoses on huvitavaid kaadreid toonasest linnast, kust leiab sarnasusi ja erinevusi praegusega. Lossimäed, rand ja tol ajal vaevalt kaheaastane raekojahoone näivad praegusele linnakülastajale päris tuttavad, samas kui enamik tänavakaadreid on ehtsa ajaloolise ja praeguseks muutunud väljanägemisega.
Ekspositsioon kajastab kogu sajandit
Muuseumi direktori Jaak Pihlaku sõnul otsustati näitus teha Viljandist kui omaaegsest sisekuurordist, mis oli eriti populaarne 1920. ja 1930. aastatel.
Seepärast pärineb suur osa ekspositsioonist sellest ajast, kuid sekka on pandud esemeid hilisemastki ajajärgust.
Väljapaneku nimi on võetud ühelt 1964. aasta fotoalbumilt, mis näituse koostaja Herki Helvese arvates sisaldab paremaid vaateid Viljandile.
Puhkuse veedame Viljandis
Muuseumikogu ja erakogude põhjal koostatud väljapanek püüab anda ülevaadet Viljandi suvisest elust ja olust möödunud sajandil.
Eksponeeritud fotod peegeldavad suverõõme ning viljandlaste ja linna külaliste meelispaiku aastatel 1900—1980. Külastaja saab lugeda tollaste sündmuste kajastusi ajakirjanduses ja vaadata ringvaadet suvisest Viljandist.
Esemetest on välja pandud valik rannatarbeid ja -riietust, suviseid peakatteid ning päikeseprille, fotoaparaate, buklette ja palju muud, mida saab seostada suvise puhkusega.
Näituse on koostanud Ain Vislapuu ja Herki Helves.
Allikas: Viljandi Muuseum