Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÄNAPÄEVANE kõrgelt arenenud tehnikamaailm on inimeste elu kõvasti mugavdanud. Samuti on see muutnud inimesed tuimaks, ükskõikseks ja võiks öelda, et vahel isegi hoolimatuks.
Praegu on üks levinumaid haigusi depressioon, mis vohab eriti noorte hulgas. Tugevad vaimsed traumad ja üleelamised võivad seda põhjustada. Miks on aga elutüdimus energilisel ja tervel noorel, kellel on kodu ja sõbrad?
VÄHE SELLEST , et paljudel noortel ei ole enam viitsimist ajaviiteks sporti teha või vanematega juttu ajada, on sellest õppust võtnud ka väiksemad õed-vennad.
Ma kohtan aina harvemini maja ümber kulli mängivaid ja kilkavaid põngerjaid. Nad eelistavad kodus teleka- või arvutimänguga aega sisustada.
Loomulikult ei saa süüdistada lapsi. Ei oskagi öelda, kas oma töö on teinud viimase viieteistkümne aasta jooksul hoopis teisele tasandile arenenud Eesti ühiskond või tuimad lapsevanemad.
Vanematel on pidevalt kuhugi kiire. Alatasa on pea kohal ähvardavalt lähenevad tööde lõpptähtajad, seepärast jõutakse koju vahel ainult magama. Paremal juhul on kas emal või isal aega lapsukesega tegelda, halvemal juhul ei ole kummalgi.
Pole just keeruline sattuda tunnistajaks olukorrale, kui tööst väsinud ja närviline emme riidleb võsukesega ja vaat et lohistab teda järel, et ruttu koju seebikat vaatama jõuda.
Vahel juhtub aga, et lapsuke potsatatakse telekasti ette multikaid vaatama, et telefonitsi sõbrannaga lobiseda. Nii ta isekeskis teleriga üles kasvabki.
Muidugi ei ole see alati nii. Mõnikord kasvab laps hoolimata vanemate pidevast aitamisest, heatahtlikust õpetamisest ja jälgimisest hoopis soovimatus suunas. Tihti ei saa vanemad paremagi tahtmise juures võidelda lapsele geenidega määratud iseloomujoontega.
Vale on arvata, et elus läbikukkunud peredest ei sirgu edukaid võrseid. Kaugeltki mitte alati ei sõltu lapse areng vanemate kasvatusest.
JULGEN VÄITA , et lõpmatu väsimuse tõttu on üheks suuremaks valupunktiks kujunenud tervis. Üle mõistuse traagilisena tundub, et tänapäeval on pea igal ei-tea-mitmendal kasvaja, süda korrast ära või mõni muu tõbi.
Haiglates on pikad järjekorrad nii arsti vastuvõtule kui operatsioonidele. Rääkimata pidevalt täidetud palatitest. Millest on see tingitud?
Mõned ajavad selle meie kodumaa kõikuva ja pidevalt vahelduva kliima kraesse. Minu arvates põhjustavad seda inimeste (valed) prioriteedid.
PALJUDE JAOKS on esmatähtis raha. Krõbiseva saamiseks tuleb aga tööl käia, metsikult rabada ja lõpptulemusena oma tervis ohverdada.
Tänapäeva maailmas ei saa ilma rahata läbi, sest kõik kõhud vajavad täitmist. Kas tasub aga sellepärast end haigeks muretseda?
Jääb mulje, et ei osata olla tänulikud. Küll on tore, kui väljas päike vilab või puu otsas linnuke siristab! Nii õnnelik on see inimene, kellel on sõber, ema või lemmikloom, soe kodu ja magamisase. Kas tõesti on vaja nendest ilma jääda, et seda rikkust mõista?
Iseenesest mõistetav on, et rahapuudus ja laual valitsev toidukesisus kelleski positiivseid emotsioone esile ei kutsu. Samas tekitatakse endale lisatuska, mõeldes, miks minul ei võiks seda, teist või kolmandat olla.
Esiteks ei vii selline mõtteviis kuhugi ja teiseks ei ole inimesel vaja üüratult suure pahnahunniku otsas elada.
Mulle on seniajani meelde jäänud paar aastat tagasi pealinnas üleval rippunud plakatid loosungiga: «Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju!»