Kunagine Mõisaküla koolipoiss meenutab

Täna tähistab Mõisaküla kool oma 100. ja keskkooli asutamise 55. aastapäeva. Mina õppisin seal sõjajärgsel ajal. Arvan, et väike meeldetuletus tollasest koolielust, mis oli täis veidrusi, aitab nooremal lugejal meie põlvkonna väärtusi mõista.

1950. aastal muudeti senine seitsmeklassiline kool keskkooliks. Mõisaküla kool sai uue kõlava nime, mis on tänaseni eksitanud paljusid kooliloo-uurijaid. Nimelt anti kool Nõukogude Liidu Teedeministeeriumi alluvusse ja selle uueks nimeks sai Eesti Raudteevalitsuse Keskkool nr. 4.

1950. aastal VII klassi lõpetanud said nüüd jätkata keskkooli VIII klassis. Esialgu oli keskkoolis õppemaks 150 rubla aastas, kuid see kadus peagi.

Tänavu möödub 55 aastat Mõisaküla keskkooli asutamisest.

Mõisaküla kool sai uue direktori

1950. aasta sügisest sai Mõisaküla kool uue direktori Hillar Hanssoo. Õppealajuhatajana töötas reaalainete õpetaja Viktor Ljamsin.

Uus direktor Hillar Hanssoo oli poissmees. Ta oli sündinud 1927. aastal, lõpetanud Pärnu 1. Keskkooli ja õppis kaugõppes ajalugu.

Erinevalt varasematest koolijuhtidest sai ta kiiresti autoriteediks.

Ta ei tugevdanud koolis distsipliini mitte üksnes õpilaste hulgas, vaid pani tööle ka lobiseda armastavad kooliteenijad.

Koolist kadus füüsiline vägivald, ausse tõusid klassiväline tegevus ja senisest sisukam õppetöö. Erilise kaabukandmise viisi tõttu sai ta peagi hüüdnime Nagi.

Õpilased mängisid hästi malet

Selgus ka, et Hillar Hanssoo on hea maletaja. Ta pani tööle õpilaste maleringi, värbas sinna poisse kõikidest klassidest ja oli ise treeneriks.

Esialgu väliselt karmina tundunud direktor muutus järk-järgult õpilaste sõbraks ja toetajaks, kuigi ta hoidis enda ja õpilaste vahel kindlat distantsi.

Maletreeningutel ja turniiridel käis poistega mängimas ka tollane Abja koolitüdruk Maaja Ranniku, hilisem mitmekordne Eesti naiste malemeister.

Poistest paistsid silma Elmar Sakkov, kes oli tulevane koorikute teooria uurija, õppejõud ja teadlane, ning Tarmo Merivälja, kes sai hiljem tuntuks komsomolitegelasena ja oli mitmel alal juhtivtöötaja.

Malevõistkond käis rinda pistmas paljude teistega, sealhulgas Hillar Hanssoo (ka Paul Kerese) kunagises koolis Pärnu 1. Keskkoolis.

Kooli lõpetamise ajal oli mitmelgi poisil, kes Hanssoo ajal malemänguga tihedamat tutvust pidasid, males II või III spordijärk.

Direktor võitles õpetajatega

Kuid polnud Hanssoolgi kerge muuta koolis sisse juurdunud harjumusi ja tavasid.

Õpetajatest võttis ta kõigepealt käsile Albert ja Meeta Kuke. 1951. aasta veebruaris arutati õppenõukogus Albert Kuke «spioneerimist õpilaste hulgas õpetajate töö üle.»

Äraseletatult tähendab see seda, et Kukk uuris laste käest, kuidas üks või teine õpetaja on tunnis käitunud ning kogus nende kohta kompromiteerivat materjali.

Kui Kuke küsimust arutati, ei võtnud ta ühtegi süüdistust omaks. Ka õpilaste isiklike asjade äravõtmist pidas ta õigeks. Ta õigustas ka oma naist Meetat, keda süüdistati laste löömises.

Albert Kuke tegevus tunnistati «antinõukogulikuks ja koolikorra avalikuks õõnestamiseks.» Ta kõrvaldati esialgu vaid klassijuhataja kohustustest.

Ühel järjekordsel arutelul seletas Albert Kukk, et «kommunistlikku noorsooühingusse kuuluvad liikmed ei ole seni allunud üldisele korrale, püüdes üle trumbata teisi ulakusetegijaid.» Ta kurtis koosolekul: «Kommunistlik noor Hugo Kangur naerab hümni laulmise ajal ja venitab hümni lõppu pikemalt kui teised.»

1951. aasta 19. veebruaril keelati õppenõukogu otsusega õpilastel «hobustele ja autodele hüppamine». Seejärel tuli jällegi päevakorda Kuke küsimus.

Asi oli selles, et Kukk oli korraldanud ühes klassis matemaatika kontrolltöö, kuigi ta ise seda õppeainet mitte üheski klassis ei õpetanud. Eksperiment oli korraldatud kolleegi töö kontrollimiseks.

Seinaleht, isetegevus ja vanametall

Õppenõukogu koosolekud algasid ikka endistviisi kell 21 ja lõppesid südaööl.

Kuid Mõisaküla vastse keskkooli tegevuses hakkas ilmnema üha rohkem tollastele üldhariduskoolidele iseloomulikke jooni.

Direktori korraldusega hakati 1950. aasta septembrist välja andma kooli seinalehte. Vastutajaks määrati eesti keele ja kirjanduse õpetaja Alma Ilison.

Sama aasta sügisel tuli haridusosakonnast ringkiri, et õpilased peavad hakkama seemneid koguma. Iga klass sai kogumise plaani selleks, et «aidata kaasa kolhooside puuviljaaedade rajamisele».

Anti ka korraldus näriliste vastu võitlemiseks, sest need kahjustasid viljakuhilaid.

1952. aastal arutati kingituste valmistamist Venemaa suurehituste töölistele. Kingitusteks võisid olla mänguasjad, õppevahendid ja käsitööesemed. Hanssoo ajal sai hoo sisse kooli isetegevus, aktiivselt koguti vanametalli ja makulatuuri.

Mäletan, et vanametalli kogumises oli käima pandud klassidevaheline võistlus. Esikoha võitja pidi suvel tasuta ekskursiooni saama. Panime poistega pead tööle.

Pöördvanker tõotas esikohta

Et elasin üsna Läti piiri lähedal, siis oli mulle juba ammu silma hakanud raudteerööbastelt maha lükatud kaubavaguni pöördvanker. See lebas teetammi kallakul Läti-poolsel alal. Uurisime olukorda. Sellise rauakolaka kohaletoomine andnuks meie klassile kindla esikoha.

Nelja ratta ja raamiga pöördvankrit tuli veeretada mööda Ruhja—Mõisaküla teeharu ligi üks kilomeeter. Aga kõigepealt pidime selle kuidagimoodi rööbastele tirima. Ei mäleta, kas tõin kodust ka hobuse appi, kuid ühisel jõul saime sellega hakkama.

Nüüd algas kõige ohtlikum etapp. Üks meie klassi tüdrukutest kõndis paarsada meetrit pöördvankrist eespool, teine tüdruk oli samapalju tagapool, et ohu korral kohe märku anda. Tegelikult olime välja uurinud, et sel ajal mingit rongi tulemas ei olnud. Ka kohalik teemeister oli kuhugi kaugemale sõitnud.

Kooli territoorium ulatus raudtee äärde välja. Kui jõudsime kooliaia taha, kangutasime pöördvankri rööbastelt maha ja lükkasime ohutusse tsooni.

Suvel sõitsime lõbusale reisile Lätti. Oli ju Läti meile küllaltki tuttav ja kodune kant. Kippusime sinna ilusa looduse ja hästi hooldatud väikelinnade pärast.

Mõisaküla ja Ruhja vahet käis iga päev niinimetatud kogukaubarong, mille koosseisus oli ka üks-kaks reisivagunit. Lätlased ümberkaudsetest taludest käisid selle rongiga Mõisaküla kauplustes toidukraami ja tarbeesemeid ostmas.

Kõik Mõisaküla müüjad oskasid elementaarset läti keelt ja lätlastega suhtlemine sujus neil kenasti.

Meie, koolipoisid, käisime Ruhjas, vahel ka Volmaris või veel kaugemal seiklemas. Limpsisime kuulsat Läti jäätist ja püüdsime oma keeleoskust ära kasutada.

Tol ajal elas Mõisakülas palju peresid, kelle kodune keel oli läti keel, lapsed käisid aga eestikeelses koolis.

Muidugi tuli ette ka ulakusi. Näiteks siis, kui mõni eesti poiss lasi lätlaste suunas käiku mõne krõbedama sõna, mis olid samuti ära õpitud. Kuid need olid erandjuhtumid.

Levinud oli kalosside kandmine, nii kingade peal kui ilma kingadeta.

Koolis pidi kalossides olema omaniku nimi või nimetähed, et vältida jalatsite vahetamist. Vargusi tuli tol ajal siiski harva ette.

Mõisakülas kui raudteelinnas oli probleem see, et inimesed kõndisid mööda raudteed. Vaatamata trahviähvardustele ja sõjaväestatud raudteevalve patrullidele käidi raudteel ikka edasi, sest nii sai teekonda lühendada.

1952. aastal tõsteti lastevanemate koosolekul üles küsimus, miks tütarlapsed ei või kanda pikki pükse. Direktor Hanssoo vastas, et see on haridusministeeriumi keeld.

Kümne aasta jooksul (1950—1960) muutis Mõisaküla kool kolmel korral oma nime, säilitades neis kõigis sõna «raudtee».

Neil aastail juhtis kooli küll Abja haridusosakond, kuid majanduslikult kuulus kool raudteevalitsuse alla.

Mõisaküla Keskkool sündis 1960. aastal

Alles 1960. aasta septembris sai Eesti Raudtee 3. Keskkoolist Mõisaküla Keskkool. Mõisaküla vana koolimaja Posti tänav 6, mis kunagi oli lätlaste koolimaja ja kuhu koliti 1944. aastal pärast vana maja mahapõlemist, suleti lõplikult 1995. aasta veebruaris.

Uus koolihoone kesklinnas valmis 1973. aastal. Siis algas juba teine aeg: teised õpilased, suures osas uued õpetajad, kellele raske ja isemoodi veider sõjajärgne elu meie koolis võib tunduda ehk uskumatunagi.

Meie jaoks oli see imelihtne ja reeglitega paika pandud.

Nõndanimetatud ahistamist (tol ajal oli see tundmatu sõna) olid täis kõik päevad, kuid meile oli see samasugune elu ja võitlus nagu kõikjal mujalgi.

Kool täitis oma põhiülesannet kõigi piirangute ja puuduste kiuste.

Sellepärast pole imestada, et vanem põlvkond vahel mõnele tänasele elunähtusele omamoodi pilguga vaatab ja vahetevahel pead vangutab.

Aga sedaviisi on ikka olnud, kuidas siis teisiti.