Kuigi pärimusmuusika festival lõppes kolm päeva tagasi, suvitas veel eilegi Valuoja kooli taga telkimisalal üks seltskond kahe telgi ja mootorrataga.
Telgiabilistel pole pidu veel läbi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmes tänavune folk teile on?
Päris mitmes juba.
Meil varastati öösel pudelid ära, suur hunnik taarat läks.
Ainult muu prügi jäi alles, selle peame ise ära koristama.
Kas igal aastal olete siin nii pikalt kui seekord?
Jaa, ikka! Veedame oma puhkuse Viljandis. Me oleme varem ka kohaliku ajakirjanduse huviorbiiti sattunud, sest telkisime siin kaua. Mõnikord jõuame hiljem kohale, teinekord oleme pärast pikemalt.
Tegelikult tahtsime minema hakata, aga sõbral kadus tsiklivõti ära. Nüüd nad läksid seda autoga linna peale otsima.
Kas igav ei ole, kui festival juba läbi on?
Nüüd just ongi huvitav, kui folk läbi on. Ei pea enam teesklema, et oleme folgilised.
Tegelikult me olime siin telklas vabatahtlikult tööl. Aitasime suure osa telkidest üles panna ja ka maha võtta. Meil oli isegi oma slogan. Kuidas see käiski? «Telgiabi, varsakabi!»
Vahepeal pikutasime vabalava juures, aga politsei viis meid sealt ära. Küsis, kust me pärit oleme — Tartust oleme —, ja viis meid 40 kilomeetrit linnast välja võpsikusse. Hakkasime siis tagasi hääletama. Politseiauto miskipärast peale ei võtnud, aga lõpuks saime ikka tagasi.
Kas festivalile muusikat ka kuulama jõudsite?
Jaa, jõudsime ikka. Oli üks bänd, mis mängis kella kaheteistkümnest neljani! Kujutad ette! Nimi oli Osimira.