Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MULLE ÜLDISELT meeldivad väikesed muudatused. Senine kogemus ütleb, et enamasti toovad need kaasa üllatusi. Mitte alati ei valmista need head meelt, aga ei kujuta endast ka erilist õnnetust. Vahel võib aga mõni väike uuendus kaasa tuua hoopis midagi suurt.
Meil Mustlas on elu igapäevaselt rutiinne. Kes käib linnas tööl, kes rügab hommikust õhtuni oma koduses majapidamises, seejuures naabreid tähelegi panemata.
nii nagu ülejäänud Eestis leidub meilgi neid, kes kooserdavad juba varahommikust saati januselt poekeste ümber. Mõni teine aga sõidab päevaste asjatoimetuste tarvis rattaga mööda üliohtlikku peatänavat alevi ühest otsast teise — igaühel on omad tegemised.
Lapsed, nii palju kui neid suvisel ajal üldse näha on, silkavad niisama ringi ja ostavad jäätist või muud suupärast. Pärast nende silmapiirilt kadumist võib kõikjalt leida kommipabereid ja krõpsupakendeid, mida tugevamad tuuleiilid endaga kaasa viivad, aga ka tühjaks joodud limonaadipudeleid ja muud seesugust.
Eriti ilmekas pilt avaneb laululava ümbruses, kui seal mõni järjekordne noortekamp koosviibimise on korraldanud. Ilmast ja kellaajast sõltumata võib sealt leida igasugust taarat.
AGA KUHU noortel ikka minna on? Kui, siis ainult reedeõhtustele tantsupidudele Tõru kohvikusse. Rahaliselt on need üritused kulukad, kuid muusikat võib sama edukalt aia tagant kuulata.
Sealsamas kõrval asub poeke, kust saab lisaks muule osta ka kangemat joogipoolist. Viimasel ajal paistabki, et ükski õige pidu ei saa ilma alkoholita hoogu sisse.
Eks tegusamad noored leia toimetamist ka oma koduõuel ja maal ei põlga keegi lisateenistust ära.
Kauplused on meil siin tõesti armsad. Mis sest et mõnes neist ei jätku õhku ja teise minnes pead vaat et kasuka kaasa võtma. Igatahes on müüjad koduselt sõbralikud, nad oskavad naeratada kehvadest töötingimustest hoolimata ja ostjatele lahkelt erinevaid tooteid soovitada.
Kahjuks on üsna tavaline see, et ilma prillide ja suure pingutuseta pole võimalik ühtki hinnasilti üles leida. Aga siingi aitab lahke müüja, kui tal just kassa juures pikka saba looklemas pole.
TAVALISELT poekülastajad ei nurise, mis sest et aeg-ajalt tuleb Säästukaardi boonuse teenimiseks kahe osakonna vahet joosta. Maainimene on kannatlik ja pood on ju suhtlemise koht. Seal levivad peamised uudised.
Palju räägitud ja pikisilmi oodatud kaubandus- ja teeninduskeskusest ei ole miskipärast praegu midagi kuulda. Ka endise juustuvabriku korsten püsib juba pikemat aega keset kõledaid varemeid kahtlaselt viltu. Viiratsi Lihatööstus lubas varemed üles ehitada, kuid siiani ei ole seal arengut märgata.
Aga autosid meil jagub. Mõni sõidab masinaga lausa treppi, mistõttu emad ei julge lapsevankrit poe ette jätta. Pealegi on suviti rohkelt igapäevaseid läbisõitjaid, kes ei viitsi Mustlasse sisenedes jalga gaasipedaalilt maha võtta.
Tundub, et enamik neist ei pane tähelegi, et suurim lubatud kiirus on 40 kilomeetrit tunnis. Ka palgiveoautode möödasõit paneb inimesi tahes-tahtmata hirmunult kraaviserva poole hüppama.
OLEKS SIIS OMETI kõnniteegi, mis inimesi sõiduteest eraldaks. Usun, et vallal napib raha, sest alevi heakorra jaoks ei paista midagi jaguvat. Seejuures on kummaline ainult see, et vallavanem Jaan Lukase suust kuulsid Eesti Televisiooni saates «Laulge kaasa!» kõik eestimaalased hoopis vastupidist juttu.
Kui oskuslikult planeerida, võiks keset Mustlat kena järve kaevata. Ja jälle oleks hea võimalus mõni vajalik töökoht juurde tekitada, kas või eraettevõtluse korras.
Õnneks läheb elu edasi ja loodetavasti paremuse poole. Selle parim näide on Mustla raamatukogu hiljutine uutesse ruumidesse kolimine. Sealne personal on igati teotahteline ja abivalmis ning külastajate arv aina kasvab.
Mina usun, et viimaks harjuvad lapsed lisaks kooliraamatukogule sealtki rohkem lugemisvara laenama ning leiavad peale arvutimängude mängimise ja televiisori vaatamise muudki huvitavat teha.
OLEN OPTIMIST ja usun, et mõne aja möödudes muutub Mustlas midagi silmaga nähtavat ja käega katsutavat. Võib-olla hakkavad muutused toimuma peagi, näiteks pärast sügisesi kohaliku vallavolikogu valimisi.
Potentsiaali peaks vallal ja alevil igatahes jaguma, sest kohalike seas on jätkuvalt asjalikke ja oskustega töömehi ning tegusaid perenaisi, kes ei istu lihtsalt käed rüpes ega oota, et keegi Euroopa Liidust neil oma elu paremini korraldada aitab.
Mina juba tegin oma elus suure muutuse ja alustasin elu kolkas. Ma ei taha sugugi väita, et see kõige hullem on.
Iga uus ettevõtmine teeb ka minusuguse kohaliku kolkapatrioodi enesekindlamaks ja avardab maailmanägemist. Ja siis ehk polegi enam kuigi suurt vahet, kas elada Mustlas või kusagil mujal.