/nginx/o/2013/10/04/2444179t1h006c.jpg)
Kui Märt Müür teisipäeval oma Tallinna kodust koos abikaasa Eva ja väikse Mikuga Matsi-märdile jõudis, olid nii see päev kui Eesti Televisiooni juubelisaade jõudnud teise poolde.
MÄRT MÜÜR: olin viisteist aastat Eesti Televisiooni palgal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märt Müür oli kuuene, kui 25. märtsil 1949 talle ning tema vennale ja õele, vanaisale ja emale järele tuldi ning Novosibirski oblasti Tšanõ rajooni Baraba steppi viidi. Isa oli tol ajal veel metsavend.
Stepikülas said nad elada paar aastat. Siis saabus sinna pere, kes eestlased oma kaebustega vangi pani. Ema saadeti Žezkazgani vasekaevandusse, mis oli sisuliselt surmalaager, ning isa oli kättesaamise järel viidud Karagandõsse. Lapsed sattusid lastekodusse.
«1997. aastal ostsin Matsimärdi tagasi. Hea tunne oli tulla oma sünnikoju, kuigi see oli kehvas seisundis,» rääkis Märt Müür teisipäeval, kui oli taas Tallinnast maale saabunud ja värsked roosid lauale pannud. Järgmisena lülitas ta sisse väikse televiisori, sest Eesti Televisoon tähistas vanade saadete meenutamisega oma 50. aastapäeva.
«Majad ei paistnud 30 meetri pealt väljagi,» sõnas Märt Müür kaheksa aasta tagust pilti meenutades. «Esimese ringiga korjasime õue pealt kokku 15 tonni mittepõlevat materjali.»
Tema abikaasa Eva lisas, et siis sai hoovis ainult säärikutega käia.
Praegu ei meenuta Matsi-märdi toonast laga mitte miski.
Telepilt viib aastate taha
Ühtäkki läks pilk teleekraanile. Seal näidati 1988. aasta pilti ning vastu vaatasid «Vaatevinkli» tegijad Uno Maasikas, Märt Müür ja Mati Talvik, kes esitasid televisiooni naistele küsimusi. Nad olid toona oma soliidse saate huumoriks pööranud.
Müür intervjueeris poola keeles kõnelevat Ruth Karemäed ja ühtlasi tõlkis tema vastuseid, aga hoopis erinevalt sellest, mida too oli rääkinud. Müür oli telepildis soliidse musta ülikonnaga ja tema juuksedki olid veel tumedad.
«Mul ei jää üle muud kui ulatada sulle lilled,» ütles mees ekraanil tänase Müüri häälega. Ta ise naeris Matsimärdi tares ajapilti vaadates valju häälega ja rääkis, kuidas temast telemees oli saanud.
Seitsmenda klassi lõpetas Märt Müür Viljandi vene koolis, sest ta ei osanud eesti keelt. Aasta pärast julges ta siiski Olustvere tehnikumi ja sealt EPA-sse minna. Pärast sõjaväge oli ta kolhoosis brigadir, seejärel Tänassilma kolhoosi agronoom ja mõne aja pärast liidetud kolhooside peaagronoom.
1971. aastal läks ta naisemehena Tallinna. Enda asemele kutsus ta EPA tuttava Ago Soasepa.
Mõne aja pärast pani Põllumajandusministeerium Märt Müüri infofilmide tegijaks, kuigi mees ei teadnud filmindusest midagi. Tema toimetulekusse usuti sellepärast, et lellepoeg Jüri Müür oli režissöör ja tolle naine helirežissöör ning Märdi oma naine monteeris filme.
«Õpetasin oma filmides kõike vasikate kasvatamisest herne kasulikkuseni. Tegin lepingud ja olin autojuht, pisut hiljem hakkasin ka pilti võtma. See polnud mingi ajude keerutamine,» meenutas filmitegija selle töö algust.
Kes tappis Juhan Küla?
«1973. aasta sügisel olin Jüri Müüri juures Tallinfilmi dokumentaalfilmide toimetuses. Peatoimetaja Klaus Mikko, Jaan Ruus ja veel keegi muretsesid tööjärje pärast. Pakkusin, et tehke lugu sellest, kes tappis Juhan Küla,» rääkis Märt Müür sellest, mis tema elus paljugi muutis.
Juhan Küla oli Tarvastu kõva künnimees, kes suri üleväsimuse tõttu 38-aastaselt. Arstid olid küll öelnud, et puhka ka vahel, kuid mees oli ära lollitatud: talle anti orden ja teine ning valiti rahvasaadikuks. Surmapäeval saabus veel Volga ostu luba.
Märt Müür sai esimese stsenaariumi kirjutamise kogemuse, kuid filmi ei tulnud, sest kõrgemalt poolt pandi käsi ette. Ei tohtinud Küla isegi nimetada.
Sealsamas Tarvastu kandis kündsid maad ka Paul Pähklepa ja Ants Joala, esimesel neist oli Belaruss ja teisel T-150. Hakkasid need mehed siis kahekesi võidu kündma, sündis lugugi ja sellele järgnes juba tuttav madin. Linastamisluba ei antud.
Filmi loojad tegid keelust hoolimata Viljandi Rubiinis esitluse, kuhu oli tähtsaid mehi kutsutud. Viljandi parteisekretär Valter Udam leidis, et film pole ideeliselt korras. Sama arvas mõni teinegi. Siis aga tõusis kolhoosiesimees Ilmar Mändmets ja ütles: «Esimest korda näeme filmi, mis on tõde.» Harald Männik lisas: «See on film, mida tuleb kohustuslikult näidata kõigile, kes leiba söövad.»
Filmi nimeks sai «Võõras higi».
1974. aasta jaanuaris kutsus Eesti Televisiooni tollane põllumajandussaadete toimetaja Helgi Oidermaa Märt Müüri saatesse «Jõudu tööle!». Ta läks sinna ühe oma filmijupiga. Paari päeva pärast pakkus Oidermaa kaheaastasi teleajakirjanike kursusi.
1975. aasta juulikuu keskpaiku vormistati Müür «Aktuaalse Kaamera» palgale. Sinna jäi ta viieteistkümneks aastaks ning filmitöögi jätkus, seejuures oli ta nii autor kui režissöör. Ta läks isegi Moskva Filmiinstituuti kaugõppesse ja tudeeris seal kolm aastat, kuni leidis, et pole enam midagi õppida, sest ta oli nii palju filme teinud.
Müüri on raske lammutada
«Kogu aeg leiti midagi, mis oli ideoloogiliselt valesti, kuid olin teatud põhimõtetes järeleandmatu,» meenutab Märt Müür oma pikka filmitegemise aega. «Kui on selline elu seljataga, siis teeb ülekohus haiget.»
Üks tema filme oli «Adra järel» — poleemiline lugu halvasti ehitatud masinatest, mis nõudis isegi Moskvas madistamist. Ja ühtäkki, kui Brežnev oli ühel pleenumil halba põllumajandustehnikat sõimanud, muutus Müüri film päevapealt heaks ja vajalikuks.
«Eesmärgipuu» pidi käsitlema Eesti eksperimenti, ATK-süsteemi, see tähendab agrotehnilist kompleksi, millega just Viljandi rajoon seotud oli.
«Ütlesin, et ei hakka pada ajama, ootame tulemused ära. Sain selle eest igalt poolt säru. 1984. aastal pidin filmi siiski lõpetama. Mees, kes minu loomingu üle otsustas, ütles, et tore ja hästi tehtud film, kuid seda me Eestis ei näita ja Moskvale ei paku,» jutustas autor oma järjekordsest kokkupõrkest.
Mõne kuu pärast tuli Gorbatšov võimule ja sama mees kutsus Müüri välja, et sõitku juba ülehomme selle filmiga Moskvasse.
1987. ja 1988. aastal tegi Märt Müür filme «Miks kukuvad tähed» ja «Aidake meil elada». Esimene oli esimeeste surma põhjustest ja teine käsitles Kalev Raave lugu. Mõlema filmiga läks ta nii-öelda nugade peale. Partei keskkomitee pani Energia kolhoosi partorgi Müüri pigistama ja «Rahva Häälgi» avaldas niinimetatud avalikke kirju. Tollane Kinokomitee peatoimetaja Ruth Karemäe näitas salamahti oma endisele töökaaslasele kirja, mille sama partorg oli Gorbatšovile saatnud, nõudes Müüri tegevuse lõpetamist.
Samal ajal kui Märt Müür oma filmide raskest avalikkuse ette pääsemisest rääkis, tuli tema kodusele ekraanile pilt sellest, kuidas tema mõnevõrra nooremana jagas naistele lilli. See tuletas mehele meelde, et televisioonis põrkas ta samamoodi kõrgete ülemuste tahtmiste vastu.
««Viljaveski» oli 1985. aastal põllumajandussaadete põhinumber ja me tegime neid otse. Sel viisil sai keelatut läbi lükata,» rääkis üks kõneluste eestvõtjaid.
Ta kutsus saatesse Hando Runneli, kes on hariduselt agronoom ja tuntud kui «Viljaveski» laulu sõnade autor. Aga pisut varem oli tema luulekogu müügilt korjatud. Ülemused keelasid Runneli kutsumise. Müür ei hakanud Runneli ees keerutama ega palunud ka Kukerpillidelt kava muutmist. Saade algas lauluga «Üks veski seisab vete pääl, kuid veskitööd ei tehta sääl». Saate tegija põhjendas, miks Runneli laulud olulised on.
Pärast seda ei tulnud telerist enam ainsatki otsesaadet ning mõni saade jäi rahval ka nägemata, kuigi oli kaheksakümnendate aastate teine pool.
Müür tegi saate perest, milles kasvas üle kümne lapse. Päev enne eetriaega öeldi, et see ei lähe. Ta oli jälle komistanud Rein Ristlaane otsa, too oli sel ajal usuvolinik. Praegune kõva veterantegelane, Vinni sovhoosi partorg oli koputanud, et Müür kõneleb saates usklikust perest.
Gorbatšovi ajal pidid kolhoosid oma veinivaru korrapealt likvideerima. Müür uuris asja, tegi sellest põhjaliku loo ja see jõudis ka eetrisse, sest telekomitee esimees Allan Kullaste oli parajasti ära. Paar päeva hiljem hakkasid kolmteist ametimeest Müüri üle kohut mõistma, koosoleku käiku juhtis Toomas Leito. Selles ringis istusid üks tänane rikas pankur, «Sovetskaja Estonia» ja «Rahva Hääle» peatoimetaja, Tõnu Kõrda ja veel mõni tuntud mees. Ka Tiit Kõuhkna kui minister kutsuti välja, ent too polnud keskkomitee meestega pundis ning ütles: «Sa tegid õige loo. Kas sa ei tohtinud seda teha?»
«Leito nimetas mind riiklikus televisioonis kõlbmatuks meheks ja teatas, et olen vaba. Ütlesin okei, ma lähen, kuid enne ma räägin. Rääkisingi, sest mul oli palju fakte,» meenutas Märt Müür.
Ta jäeti siiski tööle.