Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2444173t1h1737.jpg)
Kolga-Jaani vallas tegutsev Meleski Klaasiajaloo Seltsing avab homme kohaliku klaasivabriku esimese sulatuse 210. aastapäeva puhul mälestuskivi ja muuseumi.
1795. aastal esimese klaasitoodangu välja lasknud vabrik ei tööta küll enam ammu, kuid ajaloohuvilised elanikud peavad selle tähtpäevi meeles.
Homme algavad üritused kell 13 mälestuskivi avamisega klaasivabriku hoone juures. Pärast seda on tähelepanu all lähedal asuv klaasimuuseum, kus Astrid ja Ville Dreving on välja pannud Meleski vabriku ajalugu ja töid tutvustava erakogu.
Astrid Dreving sõnas, et muuseum on viimasel kolmel aastal eksponeeritud väljapaneku edasiarendus.
«Näituse vastu on huvi tundnud ligi tuhat inimest aastas,» hindas Dreving muuseumi senist külastatavust. Tema sõnul käib klaasi imetlemas palju lastegruppe. Praeguseks on Drevingud väljapanekut laiendanud kolme ruumi.
Puhutakse klaasi
Laupäevane üritus lõpeb klaasipuhumisega. Selle tarbeks on üles seatud klaasisulatusahi, mille töökindlust on juba ka proovitud. Puhumistööd näitab klaasimeister Ants Leinberg Järvamaalt Karinu klaasikojast.
Astrid Dreving ütles, et vabriku hooned on lagunemas ja klaasiajaloo seltsing tahab neile tähelepanu juhtida enne, kui nad on hävinenud.
Klaasivabrikut hakkas 1793. aastal ehitama Peterburi ärimees Carl Philipp Amelung ning kahe aasta pärast, 210 aastat tagasi andis manufaktuur juba esimese sulatuse.
Praegu avaneb Meleski klaasitehase seinte vahel troostitu vaatepilt: ajaloolise hoone müürid peidavad nõukogudeaegset remonti.
Eestis tähtis koht
Kolga-Jaani vallavanema Kalevi Kauri arvates on üks lagunemise põhjusi see, et hooned on mitu korda omanikku vahetanud. Vald toetab omalt poolt laupäevast mälestuskivi avamist.
Klaasikoguja ja entusiasti Urmas Leemeti sõnul on Meleski ajalool tähtis koht kogu Eesti mastaabis, kuid vabrik oli määratud hääbumisele juba pärast Esimest maailmasõda. Tema arvates saaks praegu lagunemisest päästa ühe hoonetiiva, kui see konserveerida.
Klaasitehase ajaloo uurimise on Leemeti sõnul raskeks teinud ka see, et 1980. aastatel põletas toonane tsehhijuhataja ära Amelungide ajast pärit arhiivi, et saada vaba toapinda.
Viljandlastel oli võimalus Meleski klaasiga lähemat tutvust teha eelmise aasta oktoobrist detsembrini, kui Viljandi Muuseumis oli Meleski vabrikutes valmistatud toodetest näitus, mille koostasid Heiti Hakmann, Urmas Leemet ja Ville Dreving.
AJALUGU
Meleski klaasivabriku asutasid kolm sajandit tagasi Amelungide suguvõsa liikmed.
XIX sajandil sai sellest Baltimaade suurim, kogu Tsaari-Venemaal aga suuruselt teine manufaktuur. XX sajandi algul sattus ettevõte majanduskriisi tõttu raskustesse. Pärast Esimest maailmasõda kadus Venemaa turg ja tehas suleti.
Esimesel iseseisvusajal panid hakkajad mehed klaasivabriku taas tööle ning ka nõukogude ajal oli Meleskis Tartu ehitusmaterjalide tehase osakond. 1980. aastate lõpul klaasitöö siiski soikus, hiljem valmistati seal aeg-ajalt hoopis kummitihendeid, mille hunnikud seniajani vabriku territooriumil lasuvad.
Allikas: «Sakala»