Kuulus näitleja kasvas välja Ugala rüpest

Aleksander Mälton oli eelmisel sajandil üks Eesti säravamaid teat-ritähti, kelle tee sai alguse Viljandist ja Ugala teatrist.

Aleksander Mälton sündis 1901. aasta 17. septembril Viljandis Harald ja Leontine Mältoni perekonnas.

Isa töötas mõisas aednikuna ja ema oli sealsamas pereemand. Paraku suri isa varakult. Aleksandril tuli oma õpingud pooleli jätta ja tööle asuda, et aidata emal lasterikast peret toita. Aleksandril oli üks vend ja kaks õde.

Teatripisik näpistas

Aleksander Mälton on meenutanud oma esimest kontakti teatriga järgmiselt: «Kui olin alles pisikene poiss, siis elasin vanaisa juures. Tema kodukoha kõrval oli Viljandi Saksa Käsitööliste Selts. Seal mängisid Riia ja teiste linnade saksa ning vene näitlejad ja trupid võõrusetendusi. Siis hiilisin läbi aia Vereini aeda ja vaatasin saali akende tagant etendusi pealt. See kõik oli nii haarav ja uus, et kuulasin suu lahti, kuigi ma midagi aru tol korral ei saanud.»

Vabadussõda ja Koidu selts

1919. aastal astus kaheksateistkümneaastane Aleksander Mälton skaudipataljoni, et võidelda enda, oma rahva ja riigi sõltumatuse eest.

Pärast sõjatandrilt naasmist liitus ta Koidu seltsi näitetrupiga, et tegelda lõpuks ometi oma meelistegevuse, näitlemisega. Esimesed lavasammud tegi Aleksander Mälton Lexi varjunime all — ilmselt kartis vähekogenud näitleja läbikukkumist.

Oma ristinime hakkas ta kasutama alles palju hiljem, kui uskus end juba teatris läbi löönud olevat, kuid Lexi nimi jäi teda saatma kogu eluks.

Ugala

1920. aasta suvel otsis vastloodud Ugala teater endale inimesi ja samal aastal liitus teatriga ka Aleksander Mälton. Ta alustas Ugalas tavalise lavatöölisena. Siis sai temast koori liige.

Aleksander Mältoni võimalus ennast näitlejana näidata saabus «Parvepoiste» lavastusega, milles ta mängis üht kõrvalosa. Seal jäi ta näitejuhile silma ning edaspidi hakkasid tulema järjest suuremad ja kaalukamad osad.

1935. aasta märtsis tähistas Mälton juba 15. lavategevuse aastat. Selleks sündmuseks oli peaaegu kogu teatrisaal välja müüdud. Juubilari tuldi õnnitlema kogu riigist, mitu suuremat Eesti teatrit saatis kohale oma esindajad. Sündmust kajastasid kõik Eesti tollased suuremad päevalehed.

1937. aastal läksid aga Ugala ja Aleksander Mältoni teed ootamatult lahku. Seegi osutus tollase ajakirjanduse pommuudiseks ja lahkumineku põhjuste üle juurdlesid kõik päevalehed.

Endla, Vanemuine ja Estonia

Pärnu teater Endla napsas seejärel Aleksander Mältoni endale ja maksis tema eest ära ka Ugala nõutud 300-kroonise valuraha.

Endlas mängis Aleksander Mälton kaks hooaega. 1939. aastal jätkas ta oma teed juba Vanemuises. 1942. aastal meelitas Estonia teater mehe pealinna tööle. Selle ainulaadse ja ahvatleva pakkumise võttis ta ka vastu.

Tagasi Tartus

1944. aastal jõudis Aleksander Mälton ringiga Tartusse tagasi.

Teise maailmasõjaga saabusid keerulised ajad. 1944. aastal hävis pommitamise tagajärjel tekkinud tulekahjus kogu Mältonite elamine, samuti põles ära armastatud raamatukogu. See ajendas aastakümneid hiljem Aleksander Mältonit kirjutama: «Ära midagi maailmas armasta nii, et kaotuse korral jääd trööstita!»

Samal ajal valitses oht, et ta saadetakse koos perekonnaga Siberisse asumisele. Tuli hakata varjama osavõttu Vabadussõjast.

Aleksander Mältoni päästis Kaarel Ird, kellest omakorda sai üks vastuolulisemaid tegelasi Eesti teatriloos. Irdi ei huvitanud inimese minevik, teda köitsid inimese võimed, oskused ja tööle pühendumine. Just armastuses töö vastu on Aleksander Mälton musternäide.

1945. aasta 10. juulil registreeris ta ennast vabatahtlikuna tollases Tartu Linna Täitevkomitees, et lüüa kaasa linna taastamistöödes. Vabatahtlikuna osales ta samal aastal ka Vanemuise teatrihoone taastamisel.

Kaarel Ird hindas seda väga ja andis välja koguni käskkirja, mille kuuendas punktis on lõik: «Austan Al. Mältonit kauaaegse ja kõrge kunstiväärtusega lavalise töö ja selle suure armastuse eest, mida ta näitas teatri vastu teatrihoone taastamistöödel, 1000 rbl. väljamaksmisega.»

Ka aastaid hiljem ei olnud Aleksander Mältonil kahju raisata oma aega ja jõudu teatri heaks.

Papa Mälton

Nii kutsuti soliidsesse ikka jõudnud Aleksander Mältonit. Ta avaldas oma kolleegidele muljet soojuse, avatuse, tasaduse ja lihtsusega.

Lisaks sellele oli Aleksander Mälton ainus Vanemuise tähtnäitleja, kes alati ootas oma etteastet lava taga, samal ajal kui teised kuulsused eelistasid seda teha garderoobis. Lava taga oodates olevat ta alati noori tähelepanelikult jälginud ja pärast neid õnnestumiste eest kiitnud.

1958. aastal soetas näitleja endale Kiidjärvele suvekodu, kus ta armastas puhata. Sinna rajas ta kauni aia. Mältoni märkmetest võib leida, et aias oli ligi sada sorti gladioole ja teisi lillesorte. Samuti olid tema hobid kalastamine ja mesindus.

Kiidjärvel aitas ta edendada harrastusteatrit, tema liitumise järel muutus trupp üleöö kuulsaks. Ühte etendust tahtis vaadata seitsesada inimest, viimased kakssada tuli lasta sisse ilma piletiteta. Miks? Sest piletid olid lihtsalt otsa lõppenud.

Aleksander Mälton suri 1974. aasta 10. juulil. Tema surm oli väga ootamatu ja šokeeris kõiki.

Milline roll on Aleksander Mältonil Eesti teatriajaloos? Sellele oskab kõige paremini vastata Helend Peep, kes käesoleval suvel saab 95-aastaseks.

«Kui Mälton ootamatult suri, siis jäi teater palju kehvemaks. Tähtis tegelane oli puudu,» ütleb Helend Peep.

Hingelähedane Ugala

Mältoni säilinud pärandi juures on Ugalale mõeldud pühendus, mille ta on 1960. aastatel kirjutanud ühte oma kladesse. See on järgmine: «Su juubelipäeval, armas Ugala, tervitan Sind lämmilt ja soovin Sulle õnne ja palju häid kunstilisi kordaminekuid. Olen Su rüppes kasvanud ja sirgunud. Tänu Sulle selle kõige eest. Oled mind õpetanud midagi olema ja midagi tundma. Oled saatnud mind kaugetele randadele ja oled olnud rahul, kui mul hästi on läinud, ja muret tundnud, kui ma halba olen teinud. Kuigi me vanad variseme, haaraku noored jõud Sinust kinni ja viigu Sind edasi aegadest aegadeni. Aleksander Mälton.»

NÄITLEJA

Sündinud 1901. aastal Viljandis, surnud 1974. aastal Tartus.

Alustas 1920. aastal oma teatriteed Ugalast. Nimetati 1951. aastal Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks ja 1970. aastal Eesti NSV rahvakunstnikuks. 1952. aastal pälvis ta Stalini preemia.

Mänginud filmides «Gladiaator» (1969) ja «Kolme katku vahel» (1970) ning teinud üle viiesaja rolli mitmes Eesti teatris.

Tagasi üles