VÄLISREKLAAMI PIIRAV seadus, mis keelab aktiivse agitatsiooni 40 päeva enne valimisi, viis Eesti uude ajajärku. See ajajärk on oma olemuselt euroopalikum ja demokraatlikum, sest sellised piirangud enne valimisi on enamikus Euroopa riikides juba kasutusel.
Kodanik vabaneb tüütust propagandast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu arvates on see igati mõistlik samm. Erakondade kulutused valimiskampaaniatele on viimasel ajal tekitanud avalikkuses palju diskussiooni. Need on õigustatud etteheited ja mõni ime, et välisreklaami üleküllus on tekitanud inimestes vastumeelsust. Eesti valimiskampaania kulud on mahult suuremad kui näiteks Soome erakondadel.
TEADAGI ON SOOME oma territooriumilt ja rahvaarvult suurem. Ja kui nüüd siia lisada tõsiasi, et erakonnad saavad riigieelarvest üsna suurt toetust ning kaudselt maksab reklaami kinni ikkagi maksumaksja, muutub asi veelgi nutusemaks.
Siiski tuleb rõhutada, et ega valimisreklaam selle pärast veel kuhugi kao. Välisreklaami piiramine tähendab, et puutumata jäetakse trükiajakirjandus, raadio ja televisioon. Samuti võib jätkuvalt oodata naeratavate poliitikute klantspilte oma postkasti. Siinkohal võib tekkida õigustatud küsimus, miks piiratakse just välisreklaami.
Koju saabuvat otseposti saab igaüks keelata oma postkasti panna. Piisab avalduse tegemisest postiasutusele või oma postkastile vastava kleebise asetamisest. Tele- ja raadioreklaami ajal saab kanalit vahetada. Seega on eri meediumite puhul võimalik neid mitte vaadata, kuulata või lugeda. Kuid linnas liikumine nii, et pigistad reklaami nähes silmad kinni, on ilmselgelt raskendatud.
Seetõttu on loogiline, et piirangud tuleb seada asjadele, mille eest inimene ennast ise kaitsta ei saa. Seni on enne valimisi linnakodanikku tüüdanud igal nurgal suurte valimisplakatitena laiutav propaganda.
VÄLISREKLAAMI PIIRAMINE on üks samm, mis võiks poliitikud taas rahvale lähemale tuua. Erakonnad peavad nüüd rohkem pingutama, et oma sõnumiga inimesteni jõuda, näiteks korraldama rohkem avalikke debatte, kus kõik linnakodanikud saavad poliitikutelt oma küsimustele vastuseid nõuda.
Piltlikult öeldes peavad poliitikud plakatilt või posti otsast rahva hulka astuma. Paljude erakondade kohta võib kindlasti öelda, et antud seaduseelnõu vastuvõtmine on neile antud võimalus. Väiksema eelarvega erakonnad ei saanud endale lubada tohutus koguses suuri plakateid üheksakorruseliste majade külgedel.
See on ju loogiline, et erakondadel, kellel on rohkem raha, on propagandavõimalused suuremad kui neil, kellel seda raha lihtsalt pole. Nüüd on erakonnad vähemalt välisreklaami seisukohalt ühe pulga peal.
ANTUD PIIRANGUTE vastuvõtmine ei tähenda, et rahvas on loll ega saa propagandavõtetest aru. Siinkohal ei tule rääkida rahva tarkuse astmest, vaid reklaami mõjust inimese psühholoogiale.
On üsna selge, et inimesed ostavad pigem seda kaupa, mida aktiivselt reklaamitakse. Vastasel juhul oleks kõige tavalisem nurgatagune hamburgeriputka sama edukas kui McDonald’s.
Seega on välisreklaami piiramisel mitu olulist eesmärki. Erakondadel on nüüd teatud mõttes võrdsemad võimalused oma sõnumi edastamiseks. Kõige silmatorkavam muutus on see, et kodanik saab rahumeeli liigelda, ilma et tema vaatevälja koormaks plakatite ja klantsfotode tüütu propaganda või bussipeatuses oleks sõidugraafik mitmekordse plakatilasu varju kadunud.