Võtaks Mulgimaa asjad õige enda kätte!

Foto: Elmo Riig

Mulgimaaks nimetatud piirkond oli XIX sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija. Selle kunagine sõjakas elanikkond sai ülemöödunud sajandil teise hingamise. Selle põhjus on rahva jõukus.

Tänapäeval märgistab ja määrab Mulgimaa viit kihelkonda (Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu) paraku vaid teatud rahvarõivaste tüüp ja vanemate inimeste seas ka mulgi ehk Lõuna-Eesti keele läänemurde leviala.

Mulgi jõukus sai saatuslikuks

Too mulgi jõukus, väidetav upsakus ja uhkus, mida iseloomustas Mulgi mehe uhke kuub, sai nõukogude ajal mulkidele saatuslikuks. Mulgimaa mitmes paigas küüditati inimesi lisaks 1941. ja 1949. aastale 1945. aastal.

Praegu oleme jõudnud faasi, mil Mulgi kuube eksponeeritakse välismaalastele kui eesti rahvarõivaid ning mõnes rahvuslikkust taotlevas Tallinna toidukohas sisaldab menüü mulgi kapsaid ja mulgiputru.

Erinevalt paljude inimeste eksiarvamusest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa. Viljandimaalased väljaspool viit kihelkonda pole mulgid ning Mulgimaa pealinn ei ole Viljandi, pigem on seda Abja-Paluoja.

Ent tõsi ta on, mulklusel on positiivne kuvand, millest osakest taotlevad ka teised. Mulgimaa on positiivne nähtus, mida mittemulgid himustavad. Ehk turunduskeeli: mulk on omaette bränd.

Kas me peame hääbumisega leppima?

Siiski on Mulgimaa ikka orgaaniline üksus, mille juured ulatuvad aastatuhande taha, tagasi Sakala maakonna aegadesse. Ja peame küsima: kas me peame leppima Mulgimaa hääbumisega sellele tasemele nagu juhtus liivlastega Lätis: XIV sajandi baltisaksa joonistel kujutet liivi rahvarõivastest kõneldakse tänapäevastes pildiraamatutes kui Läti omadest?

Kui talitada kavalalt ehk mulgilikult, on meil võimalik seda kokkukuuluvat ala ja kultuuri konsolideerida ning samal ajal, väidan ma, oluliselt tõsta mulkide jõukust koos poliitilise läbilöögivõimega Eesti valitsuse tasemel.

Lahendus on Mulgimaa kui haldusterritoriaalne ja poliitiline ühik ehk omavalitsus. Teisisõnu tuleks moodustada viie vana Mulgi kihelkonna seitsmest vallast ja kahest eraldiseisvast linnast üks tervik, Mulgi vald. Üksus, mille elanikkond oleks veidi suurem kui Viljandi linna oma koos kõigi suurustest tulenevate eelistega.

Reformi on vaja

Iga taasiseseisvumise järgne Eesti valitsus on jõudnud järeldusele, et Eesti praegune haldusterritoriaalne jaotus ehk omavalitsuste arv pole vastavuses riigi ega valdade vajadustega. Vallad on liiga nõrgad ja väiksed, et võimaldada vajalikku suutlikkust.

See probleem on eriti terav nüüd, kui omavalitsustele on avanenud võimsad Euroopa Liidu tõukefondid. Kui enne euroliitu minekut suutsid paljud vallad end hädavaevu ära majandada, siis nüüd tuleb neil pidevalt konkureerida Euroopa rahatoetuse pärast Viljandi ning isegi Tartu ja Tallinnaga.

See on ebavõrdne ja üle jõu käiv konkurents, mida tõestab fakt, et ainsa Mulgimaa vallana on suutnud eraldi Euroopa Liidu projektidega tegeleva inimese tööle palgata Karksi vald. Ja loomulikult tuli mullu just Karksi valda ainus märkimisväärne Euroopa Liidu abiprojekt kogumaksumusega kümme miljonit krooni.

Meile ei meeldi surve

Samal ajal oleme alati tõrksad, kui meile hakatakse ülalt midagi peale suruma, näiteks haldusterritoriaalset reformi. Seda pahameelt on kogenud iga valitsus. Iga kord on üks võimuliidu osalisi haistnud võimalust pälvida reformi torpedeerimisega edu.

Eriti edukalt sai sellega hakkama Reformierakond 2001. aasta presidendivalimiste kampaania ajal. Tulemus on pidevalt edasi lükatud reform. Seda aga vajavad omavalitsused hädasti edukaks toimimiseks.

Valdadele on küll liitumise eest pakutud korralikku rahahüvitist, kuid loodetud efekt on jäänud tulemata. On vaid aja küsimus, mil väikevaldade haldussuutmatus toob kaasa valitsuse otsuse sundliitmiste kasuks. Ja siis ei tehta seda mitte enam loomulikke, ajalooliselt ja kultuuriliselt õigustet piire pidi, vaid pigem mingite väljamõeldiste kaudu nagu näiteks «tõmbekeskused».

Kihelkond tuleb tagasi

Õnneks pole mitte kõik täiesti viltu. Viimasel ajal on naastud algupärase, 1990. aastate alguse idee juurde panna valdu kokku kihelkonna järgi. Kihelkond ongi eestlaste vanim ja naturaalseim haldusjaotus, ulatudes tagasi eelajaloolisesse perioodi. Katoliku kirik võttis selle üle XIII sajandil ning pärast reformatsiooni kasutas seda ka luteri kirik.

Nii paistabki näiteks, et Abja ja Halliste valdadest võib saada enam kui 800 aasta vanuse Halliste kihelkonnaga kattuv vald. Et kihelkonnad kujunesid juba eelajalooliselt täiesti loomulike kooslustena, siis on ideel jumet. Aga kardan, et ainult sellest ei piisa.

Küsimus on kriitilises massis. Tuumafüüsikast teame, et ahelreaktsioon ei toimi enne, kui on saavutet piisava hulga aatomituumade kokkusurumine. Kui nõutav hulk on koos, siis on võimalik esile kutsuda energia sünergeetiline plahvatus ja vallanduvat energiat mitmeti kasutada.

Majanduses kehtib selline mõiste nagu mastaabiefekt, mille järgi sõltub konkurentsivõime omaenda efektiivsuse kõrval ka tootmisüksuse suurusest ja tootmismahust.

Miks näiteks saavad suurfirmad üldjuhul paremini hakkama kui sama asja tootvad väikefirmad? Vastus on lihtne: suurem paindlikkus ja paremad võimalused finantseerida samalaadseid projekte. Seesama põhimõte kehtib ka omavalitsuse puhul.

Suurus loeb

Kindlasti on mingi suuruse ülempiir, kus suurusest tulenev anonüümsus hakkab arengut pärssima ja näiteks korruptsiooni soodustama. Nii Eesti kui Euroopa Liidu kontekstis paistab, et omavalitsuse suuruse alammäär on paarikümne tuhande elaniku ringis, ülempiir paistab olevat sada tuhat.

On ju selge, et Viljandi suurune linn saab nii Eesti Vabariigi kui Euroopa Liidu tingimusis paremini hakkama kui Abja vald. Tallinn on aga juba selgelt liiga suur.

Kahekümne tuhande elanikuga omavalitsus, nagu näiteks Viljandi linn, on piisavalt suur Euroopa Liidu projektides osalemiseks ja oma haridussüsteemi korraldamiseks. Kui Viljandi soovib, siis ta suudab ehitada endale ujula, pidada ülal kultuuriakadeemiat ja võõrustada pärimusmuusika festivali. Ükski Mulgimaa omavalitsus sellist luksust endale lubada ei saa.

Kahe või kolme valla liitmine ei tekita vajalikku haldussuutlikkuse kriitilist massi, tulemusliku toimimise eeldust. Kihelkondlik identiteet on säilinud meie rahvarõivamustrites ning on paljuski tugevam kui valla identiteet, aga 6000 elanikuga kihelkond-vald pole oluliselt efektiivsem kahest 3000 elanikuga praegusest vallast.

Suur-Mulgimaal elab 24 000 inimest

Ajaloolisel viiel Mulgi kihelkonnal on reaalne võimalus luua midagi ainulaadset: optimaalse suurusega omavalitsus, mis toetub täiesti omanäolisele kultuurilisele ja ajaloolisele alusele ehk ühisele identiteedile.

Praegu kuulub Helme kihelkond Valgamaa koosseisu, ülejäänud Viljandimaa alla. Ajalooliselt kuulus Abja ja Halliste vallast koosnev Halliste kihelkond Pärnumaale. Mis ei vähendanud teps mitte mulgi identiteeti.

Maakondlikku ehk halduskuuluvust võib muuta üsna kergesti, nagu näha äsjasest Lehtse valla minekust Järvamaalt Lääne-Virumaa koosseisu.

Praegu elab viies kihelkonnas ja kaheksas vallas umbes 20 000 inimest, ehk peaaegu niisama palju kui Viljandis. Kui lisame juurde eraldi seisvad Mulgimaa linnad Tõrva ja Mõisaküla, on Mulgi vallas elanikke üle 24 000.

Loomulikult on igal suuremal, üle kahe tuhande ruutkilomeetrisel alal asuval omavalitsusel ennekõike vahemaadega seotud omapära. Just selle tarvis ongi ette nähtud riiklikud liitumistoetused.

Riigieelarvest eraldatakse ühinemise tulemusel moodustunud omavalitsuse üksusele ühinemistoetust. Selle suurus arvutatakse elanike järgi: iga ühinenud omavalitsusüksusesse registreeritud elaniku kohta 500 krooni, kuid mitte vähem kui 1,5 miljonit krooni ja mitte rohkem kui 3 miljonit krooni.

Mulgimaa valdade ühinemise puhul oleks see summa ligi 13,5 miljonit krooni. Kui paneme kaks linna juurde, siis saame kogusummaks umbes 16 miljonit. Sellise summaga võib Mulgimaal juba midagi korda saata!

Bojaaridel läheb raskemaks

Kuidas see toimib? Sellise omavalitsusüksuse puhul tuleb kindlasti detsentraliseerida nii võim kui pakutavad teenused. Vallavalitsus peab paiknema ühes, vallavolikogu teises kohas. Võimu kodanikele lähemale toomiseks tuleks volikogul tegutseda terves Mulgi vallas, seega koguneda kord Abjas, kord Tarvastus. Sellise lähenemise teine positiivne külg on kohalike bojaaride tähtsuse vähenemine.

Bojaarid ehk endised sovhoosidirektorid ja kolhoosiesimehed on külanõukogu esimehe kohal istunud terve igaviku, piltlikult öeldes sundkollektiviseerimisest kuni Eesti Vabariigi taastamise 15. aastapäevani. Võimu detsentraliseerimise korral ei saaks nad enam vanamoodi talitada.

Praegu tagab osale juhtidest, kolhoosiesimehe/vallavanema autoriteedi vaid see, et nad on tegelikult ainuvalitsejad. Pisivaldades on neil hõlbus inimesi näiteks töökoha kaotamisega ähvardada. Paraku kannatab seetõttu vallarahvas, kel tuleb abitult jälgida, kuidas mõnes vallas elu areneb, teises aga seisab. Mulgi valla teke teeks bojaaride elu raskemaks.

Suures vallas saab bojaarist üks paljude hulgas. Ta peab hakkama end tõestama, näiteks vastama vallarahva loogilisele küsimusele: «Miks pean ma hääletama inimese poolt, kelle juhitud väikevald kiratses?» Ja uskuge mind, just bojaaride leerist tulevad ka need, kes asuvad Mulgi suurvalla ideed põhja laskma.

Las mulgid otsustavad ise!

Tähtis on see, et mulgid saaksid ise otsustada, millised on Mulgimaa prioriteedid ning seejuures vältida asjatut dubleerimist ja valdadevahelist rivaalitsemist. Olulisim on suure valla poliitiline kaal ja haldussuutlikus.

Mulgi vald saaks vabalt endale palgata Euroopa Liidu küsimustega tegeleva ametniku, kelle ülesanne oleks nii projekti ettevalmistamine kui sellele järgnev lobitöö. Mistahes valitsusele oleks Mulgimaa niisama oluline kui Viljandi. Meid kuulataks nii Tallinnas kui Brüsselis.

Võtaks Mulgimaa asjad õige enda kätte!

ELANIKUD

Mulgimaa valdade ja linnade elanikkond (2000. aasta rahvaloendus)

Abja vald 2878 Halliste vald 1817 Helme vald (Valgamaa) 2365 Hummuli vald (Valgamaa) 1050 Karksi vald 4400 Paistu vald 1800 Põdrala vald (Valgamaa) 982 Tarvastu vald 4510 Kokku 19 802 Tõrva linn 3149 Mõisaküla linn 1165 Kokku 24 116 Viljandi linn 20 756

RAHA

Riigieelarvest tulevad umbkaudsed liitumistoetused

Abja vald 1 500 000 krooni Halliste vald 1 500 000 krooni Helme vald (Valgamaa) 1 500 000 krooni Hummuli vald (Valgamaa) 1 500 000 krooni Karksi vald 2 255 000 krooni Paistu vald 1 500 000 krooni Põdrala vald (Valgamaa) 1 500 000 krooni Tarvastu vald 2 255 000 krooni Kokku 13 455 000 krooni