Tänapäeval märgistab ja määrab Mulgimaa viit kihelkonda (Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu) paraku vaid teatud rahvarõivaste tüüp ja vanemate inimeste seas ka mulgi ehk Lõuna-Eesti keele läänemurde leviala.
Mulgi jõukus sai saatuslikuks
Too mulgi jõukus, väidetav upsakus ja uhkus, mida iseloomustas Mulgi mehe uhke kuub, sai nõukogude ajal mulkidele saatuslikuks. Mulgimaa mitmes paigas küüditati inimesi lisaks 1941. ja 1949. aastale 1945. aastal.
Praegu oleme jõudnud faasi, mil Mulgi kuube eksponeeritakse välismaalastele kui eesti rahvarõivaid ning mõnes rahvuslikkust taotlevas Tallinna toidukohas sisaldab menüü mulgi kapsaid ja mulgiputru.
Erinevalt paljude inimeste eksiarvamusest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa. Viljandimaalased väljaspool viit kihelkonda pole mulgid ning Mulgimaa pealinn ei ole Viljandi, pigem on seda Abja-Paluoja.
Ent tõsi ta on, mulklusel on positiivne kuvand, millest osakest taotlevad ka teised. Mulgimaa on positiivne nähtus, mida mittemulgid himustavad. Ehk turunduskeeli: mulk on omaette bränd.
Kas me peame hääbumisega leppima?
Siiski on Mulgimaa ikka orgaaniline üksus, mille juured ulatuvad aastatuhande taha, tagasi Sakala maakonna aegadesse. Ja peame küsima: kas me peame leppima Mulgimaa hääbumisega sellele tasemele nagu juhtus liivlastega Lätis: XIV sajandi baltisaksa joonistel kujutet liivi rahvarõivastest kõneldakse tänapäevastes pildiraamatutes kui Läti omadest?
Kui talitada kavalalt ehk mulgilikult, on meil võimalik seda kokkukuuluvat ala ja kultuuri konsolideerida ning samal ajal, väidan ma, oluliselt tõsta mulkide jõukust koos poliitilise läbilöögivõimega Eesti valitsuse tasemel.