/nginx/o/2010/01/26/302240t1hf9a5.jpg)
Paks lumi ja paukuv pakane on paljudele inimestele tublisti peavalu valmistanud. Küll külmuvad torud ära, siis jälle ei lähe auto käima, valutavast kurgust ja nohusest ninast ei maksa rääkidagi. Ent võrreldes metsloomadega, kellel pole süüa ega peavarju praegu peaaegu kusagilt võtta, on inimesed veel väga heas olukorras.
Lisaks kõvale külmale, mis metsaelanike energiat kulutab ja toiduhankimise raskeks muudab, teeb elu keeruliseks sügav lumevaip, millest läbi sumamine isegi lühikese vahemaa puhul kiiresti ära kurnab. Nii sõna otseses kui kaudses mõttes käivad kõige kehvemini kitsede ja metssigade sõrad, sest nende jalad on lumes liikumiseks eriti ebasobivad.
Eestis pole juba pikka aega korralikku talve olnud ning paljuski just seepärast kasvas metskitsede ja -sigade populatsioon vahepeal väga suureks. Kurtmist, et metsikud kärssninad põldusid üles künnavad ning lausa külavahele tükivad, on viimasel ajal kostnud järjest sagedamini. Seetõttu võib tänavusele talvele läheneda ka sellest vaatevinklist, et loodus kärbib loomade arvukust normaalsetesse piiridesse ning inimene ei peaks asjade loomulikku käiku vahele segama.
Kindlasti pole niisugune loogika päris vale, kuid tundub, et tänavuste ilmaoludega läheks loomade elu ilma meie abita siiski liiga hulluks. Seepärast väärivad kiitust jahimehed, kes võimaldavad metsa lisasööta viies ja põlde sahaga lahti ajades paljudel neljajalgsetel suuremast hädast üle saada.
Kindlasti ei jõua kütid kaugeltki kõigi eest hoolitseda ja oleks tore, kui ka näiteks talunikud, kellel vajaminev tehnika olemas ja sobivat sööta üle jäänud, tuleksid jahimeestele appi loomi aitama.
Pakast ja lund lubatakse ju veebruari lõpuni ning külmas ja näljas olijale on see kujuteldamatult pikk aeg.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)