/nginx/o/2008/09/17/75212t1h300c.jpg)
Itaalia kirjanik, poliitik ja filosoof Antonio Gramsci on öelnud: tõe rääkimine on võrdne sotsiaalse enesetapuga. Selle tõdemuse on endale mällu kirjutanud üks naine, kes tavatseb oma arvamise otse välja öelda. «Tean, et olen tülikas inimene,» sõnab ta enda kohta.
Ta on tülikas nii teistele kui iseendale. Teised saavad teada, mida tegemata töö on kaasa toonud või mida nad saaksid hea tahtmise korral paremini teha; tema ise aga talub tihtipeale vastulööke. Ühelegi laisale, küündimatule või harimatule inimesele ei meeldi, et see nimetus talle nii-öelda nina peale määritakse; on tollel aga võim käes, siis ta alles näitab, mis ta võib. Ja ongi ütlejal sotsiaalne enesetapp käes.
Juhan Liivgi on ühes oma luuletuses kirjutanud: «Ei mõteldes jah peab ütlema...»
Tihtipeale kiidetakse: «Küll sa näed täna hea välja.» Enamasti see ongi tõde, aga vahel ka puhas meelitus, mida siiski on hea kuulda. Aga kas maksab vastupidist otse näkku öelda? Sel inimesel on arvatavasti niigi raske. Ehk vajab ta tõe asemel hoopis sõbralikku sõna ja tuge.