Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2443911t1h28dc.jpg)
Neljapäeval avas Kärstnas uksed kahe perekonna asutatud Pärna pood, praeguse Viljandi Tarbijate Ühistu kaupluse algust aga kohalik rahvas ei mäleta.
Paljud, sealhulgas suured külad on jäänud oma poeta. Kärstnas seevastu on neid kaks: keset alevikku heledas puumajas paiknev Viljandi Tarbijate Ühistu kauplus oleks seal nagu alati olnud, 1993. aastast tegutsenud Talutare vahetas omanikku ja kannab neljapäevast alates Pärna poe nime.
Ühistu poe juhataja Viivi Soolo läbimüügi vähesuse üle ei kurda. Ta ütleb hoopis, et käive on viimasel ajal kasvanud. See, et mõnesaja meetri kaugusel avatakse pood, kus samuti leiba ja piima ning muid toidukaupu müüakse, teda pealtnäha ei häirigi.
Viivi Soolo läks oma noori konkurente avamise puhul õnnitlema oma sõnul päris tavaliste tunnetega. «Las noored inimesed proovivad seda rasket ametit,» ütles ta. «Ostjatel on valikuvõimalus. Ja kui olen midagi vähe tellinud, siis on päris hea teist kauplust soovitada.»
Kommidest kummikuteni
Niisugune on tarbijate ühistu poe kaubavalik. Leiba võib leida kümne sordi piires, kuid mitte iga päev, sest iga pagari toodetel on oma tellimispäev ja teekond. Piim, koor, kompvekid, värske kurk ja tomat, munad, jahu, seep ja pesupulber... Mida ühes maapoes müüakse, pole võimalik loendada. Päris kõike seal siiski pole.
Kui keegi vajab metallpaaki, siis peab ta seda ütlema, ja see tuuakse kohale. Ka näiteks kummikuid ei saa päris huupi tuua. Juhataja peab enne teadma, missuguseid keegi soovib.
«No üle tuhande kaubaliigi on küll, ma pole neid kokku arvanud,» sõnas Viivi Soolo. Üldse on kaupa korraga poes umbes 15 000 krooni väärtuses.
«Mul oleks haaknõela vaja,» soovis keskealine naine. Ta sai loomulikult terve paki.
Kaks tütarlast ostsid enne jalgrattamatkale minekut jäätist.Täiseas mees haaras autosõidule kaasa mooniseemnetega kaetud saia ja tunkedes töölised võtsid lõunatunniks õlut.
Noor müüja Gerli Aavik on tähele pannud, et kõige agaramalt käivad inimesed poes kuu algul, kui nad saavad palka ja liiguvad mitmesugused toetused. Päris tühi pole keset Kärstnat asuv kauplus millalgi. Ostetakse kõike. Mineva kauba hulka kuulub ka viin.
«See on meie vana hea pood,» nentis Mare Köst, kes oli Kärstnasse sõitnud kolme kilomeetri kauguselt Anikatsist. «Siin on kõike, mida läheb vaja, ja siin teenindatakse hästi. Pahuvere kauplus võeti meilt ülekohtuselt ära, nüüd käib kauplusauto, kuid seal on kõik kallim kui pärispoes,» lisas ta.
Kärstnalane Valdar Meister ütles ühistu poest tulles, et tema käib ikka seal, sest see on väga käepärane ja harjumise asi ning tarbijate ühistu hoiab seda kenasti korras. Kuid teinekord astub ta sisse ka naaberpoodi.
Pille Reimaa on julge naine
Tellerina töötanud tartlanna oli aasta jagu päevi elanud noore abielunaisena Kärstnas Pärna talus ja käinud sealt linna tööle, kuni tema finantsistist isa Eldur Mägi oli arvutades leidnud, et tütrel kulub igapäevasele linnasõidule vaat et rohkemgi raha, kui ta teenib. Ja nii sündiski osaühing Elductum, mille juhatuse esimeheks sai Pille Reimaa.
«See on kahe perekonna värk ja Elductum ei tähenda üksnes seda kauplust,» ütles Eldur Mägi Pärna poe avamise eel. Tema arvates ei saa ettevõtmine kuidagi pankrotiga lõppeda. «Minu projektid on alati läbi läinud ja äriplaanid edukad olnud,» kiitles ta.
Küllap mees ise teab, mida ta räägib. Liiati usub ta oma tütre ja tema piirivalve allohvitserist mehe tarkusse ja tarmukusse.
«Konkurents on edasiviiv jõud,» arvas noor kauplusejuhataja Pille Reimaa, väites sellega, et vana ja tugevat ühistu poodi ta ei karda.
«Me toome siinsesse kaubandusse vaheldust. Meie eelis on see, et otsustame ise, mida müügile paneme,» rääkis juhataja. «Mind toetab isa õlg, Andrus on töökas ning me mõlemad oleme noored ja julged.»
Ilmselt toetab Pille Reimaad ka see tarkus, mida ta on kogunud Tartus kaubandust ja ärijuhtimist õppides.
Kaks nädalat tagasi oli praeguse Pärna poe ümbrus Andrus Reimaa sõnul nagu heinamaa. «Tegime aprillikuu keskpaigast alates siin paar nädalat enne avamist 14-tunniseid tööpäevi,» lausus mees. Naise sõnul oli sellele lisandunud paberitöö, sest poe avamine olevat kui suur bürokraatiasein.
«Me seisame küla eest. Mul on maamehe veri,» sõnab 32-aastane mees, kes on Kärstnas sündinud ja kasvanud ning kes on end sidunud ka Kodukandi liikumisega, lootes sellest küla arengule tuge.
Elductumile kuuluv kauplusauto on juba kolm nädalat oma ringe teinud. Roolis istub Pille Reimaa äi Mati Reimaa.
Esmaspäeval ja neljapäeval läheb ratastel pood ringile Karula—Põrga—Saarde—Naistemäe—Anikatsi—Pahuvere. Teisipäeval ja neljapäeval võetakse suund Kitsile ja Nukile. Järgnevad Väluste ja Võrtsjärve äär Kivilõppest kuni Suislepani välja.
«Kui tarvis, sõidame päris õue sellele inimesele, kes midagi vajab, aga ise ei saa kogunemispaika tulla. Toome rahvale just seda, mida ta vajab,» räägib Andrus Reimaa. Hind olevat Pärna poe kaupadega võrdne.
Õuepinkide parandamise lugu
Suurte majade vahel ja ühtlasi erapoe avara õue ühes nurgas asetseb väike katusealune, kus seisavad laud ja kaks pinki. Selle oli oma kliente arvestades valmistanud Talutare puutöömeistrist omanik Enno Kallas.
Kohalikud poisikesed olid selle ajapikku üsna maha lammutanud. Sel kevadel, oma pere ettevõtte asutamise ajal saatis Andrus Reimaa lõhkujatele sõna, et tulgu lõhutut parandama.
«Ettenähtud päeval ja kellaajal olid poisid kohal,» imestas piirivalvur veel tagantjärelegi. «Nad lihvisid omaenda kätega kõik roppused maha ja tegid pinke taastades päris ilusa töö.»
Selle järel olid poisid küsinud, millal nad võiksid bussipeatuse korda teha.
ARVAMUS
Jaan Lukas,
Tarvastu vallavanem
Enno Kallas lõpetas toidupoe pidamise, öeldes, et ei tasu ära, ning nüüd katsetavad noored. Soovin neile vastupidamist. Vallale on kõige tähtsam, et taas liigub kauplusauto: paljudes külades ju poodi pole.